Lost…in the cruel, cruel time

Ja kätte ongi jõudnud aeg, kus tuleb paari päeva pärast hüvasti jätta siinse eluga ning tagasi Eestisse tulla. Üheksa kuud läks nagu linnulennul ning need mälestused, mis ma siin olen endale kogunud, on suurepärased. Kõik need inimesed, kõik need naljakad seiklused ning meenutades neid hulle nädalaid, kus eksamid iga päev, tunduvad nüüd üldsegi mitte nii rasked, vaid hoopis kõige mõnusamad päevad. Alati on nii, et alguses on kohutavalt raske ning kõik tundub masendav, siis lõpp on alati väga kurb, sest millegi pärast alles siis, kui asi läbi saab, mõistan ma, kui palju ma tegelikult seda nautisin ning kuidas ma seda kõike siin igatsema hakkan. Miks on inimene takkajärgi tark? Aru ma sellest ei saa, kas asi on ainult minus või on ka teistel nii. Aga tundub, et jällegi on nii, et tulin siia pisar silmas ja ka lahkun pisar silmas…Ja kuigi ma tean, et ma pean siia veel paar korda tagasi tulema, aga siiski-see ei ole enam see.

Veel enam tunnen kuidagi väga kadunud olevat. Ma tean, mida ma pean tegema ning mida minult oodatakse, aga hinges on rahutus ning segadus. Eh mõeldes eelmisele nädalale, kui ma Eestis olin, siis jõudsin arusaamisele, et ma isegi ei saa ühte päeva, et pidu panna ning sellest toibuda, sest ikka ja alati pean ma midagi tegema või kuskil olema. Rääkimata sellest, et kõik väiksemad või suuremad probleemid pean ma lahendama kiirelt ja valutult ning mitte laskma ennast mõjutada. Alati on teiste probleemid tähtsamad ning oma mõtted tuleb panna pausile. Oh vahest ma mõtlen, mis hetkel ja millal mina küll nii emotsionaalseks muutusin-kaldun arvama, et see on midagi, mida õppisin ühelt Milkolt. Samas eks igal asjal ole oma aeg.

Varsti, varsti on suvi käes. Iga aasta algab suvi minu jaoks mingi poole juuni pealt, ent see aasta on teistmoodi, sest ma olen juba oma eksamid ära teinud ning suvi võib alati juba praegu tegelikult-puudu ainult ilusad ilmad. Ma tõesti loodan, et see aasta saan ka kuhugi soojale maale või siis kuhugi lahedasse kohta, aga nagu öeldakse, lootus lollide lohutus. Ja kuigi ma olen enam vähem iga aasta kuskil käinud, siis see aasta tunduvad plaanid tõesti nagu tuul õues. Üks hetk on nii ning järgmine hetk tuleb juba midagi vahele, ent eks kaks magistritööd ning töö otsingud võtavad mu enamus aja ning tähelepanu. Samas on ju ka mul helesinine unistus lõpetada mõlemad tööd see aasta ning võib olla kaitsta üks töö juba augustis ja teine oktoobris, aga jah unistused on alati toredad. Ja arvestades mind ning minu õnne, siis on mul sügavad kahtlused nende täitumises, aga eks eluke näitab…

Ja pakkimine võib alati!