Issanda loomaaed aina kasvab ja kasvab ning muutub üha kirjumaks

Elu on mäng neile, kes mõtlevad ning tragöödia neile, kes tunnevad

neljapäev, märts 31, 2005

Hulla ja vallatle, hulla ja vallatle

...ma ei saa mitte kui midagi teha, kui täna vasardab mu peas ainult see lugu. Eilne päev oli megalahe. Nimelt hommikune esitlus, mis pidi kestma 20 minutit, kestis ainult kuus, peale selle tegin programmi nii maha, et jube, kuid mis hiljem välja tuli oli see, et õppejõule see programm väga meeldis, aga õnneks ei alandatud punktisummat. Kontrolltöös oskasin viiest ülesandest ainult ühte, mis on praegu mu kõige suurem skoor, sest tavaliselt olen ikka midagi õppinud tööks. Aga noh, mis sitasti, see uuesti. Peale kauba sain teada, et pätt pani pirni maha trt ja ise põgenes tln ning nüüd ootan juba põnevusega, millal ta tagasi tuleb.
Õhtu aga möödus klubis, mis oli omaette kino ja naljategemine. Üle kahe nädala käisin jälle ct, aga peaks mainima, et antud koht hakkab allakäima, sest väga palju on venelasi ja noori :(. Aga vähemalt olid huvitavad inimesed seal, leidus nii karvaseid kui ka sulelisi, kusjuures ka mitmed huumorivanad olid imelikult kombel sinna ära eksinud. Tegin ka avastuse, et kohvi ja energiajook ei mõju üldsegi hästi, vaid tekitab teatavat deliiriumis olekut, kus on tunne nagu lendaksid ja hõljuksid kuskil, ka järgneval päeval on küllatki kehva olla. Klubis tuli veel laulu tuju ka peale ning nii sai päris mitu korda toe tagi ümisetud. Sain ka hea lause oma illusioonis olevale raamatule: mida teevad linnapreilid sellises maa ööklubis-autoriks egomees...mnjah, paistab, et komöödia ikka jätkub. Tegelikult Kerru, peame endale au andma, ma arvan, et sa tead miks ja kui ei, siis mul on ainult üks sõna-ego.

NB! Meie notsu oli eile nii täis klubis, et tuigerdas praktiliselt kõigile otsa ning öösel, kui koju lõpuks sain, siis vannitoa mustuse järgi võis järeldada, et kohe väga väga paha oli tal. Ja mida tegime meie Kerruga, lasime hommikul talle natuke toe tagi ning mitte vaikselt :)))) Kätu näed, ma üritan ja teen oma kohustust :P

4 Comments:

  • At 4:26 PM, märts 31, 2005, Blogger Dilbert said…

    Sinuga ikka juhtub, kuigi jah siin võib panna tähele juba asjade kordumist või mis. Nimelt iga kord, kui sa kohtud egotripiga, siis läheb sul mingi asi kaduma, kas siis kohe või järgmisel päeval. Vähemalt said tagasi ju.

    Hulla ja vallatle, hulla ja vallatle

    Millal me siis raamatuõhtu teeme, pealegi peame ju arutame oma illusioonis püsivat raamatut, ses suhtes, arvan, et Kätu ei pahanda, kui koduloom ka tuleb vaatama asjade arutlust?

    Mõnusat puhkust sulle :))))

     
  • At 4:08 AM, aprill 04, 2005, Anonymous Anonüümne said…

    Mina kah vallatlen tihti. Näiteks kui jälle muffinitega voodisse hullama olen pugenud :)

    Ja kord viskasin kogemata koos prahiga terve värske kukli ära.
    Pärast toas hakkas kohe silma, et üks kuklike on kadunud. Tormasin kohe tagasi välja prügikonteineri juurde ja otsisin ta sealt ülesse ning pistsin ta kohe põske, et ta enam putku ei pääseks ;)
    Ta oli neist kuklitest kõige magusam ja vahvam :)

    Vot nii siis. Sii-jaa!

     
  • At 8:17 AM, aprill 04, 2005, Blogger Unknown said…

    irw..oh sind naljahammast küll :D

     
  • At 3:59 PM, aprill 04, 2005, Blogger Dilbert said…

    Ma üldjuhul ei kaota oma asju, väljaarvatud eelmise aasta tudenginädalaga, siis läks jah telefon kaotsi. Kusjuures mul on küll selline tunne, et sa viskasid lihtsalt oma telefoni ära ning kõndisid südamerahuga koju, aga nagu öeldakse tegijal juhtub nii mõndagi.

     

Postita kommentaar

<< Home