Nali naljaks

Tihti inimesed lõõbivad ja tögavad üksteist, ent paratamatult ei mõisteta, millal tasub ja millal mitte ning kas oleks üldse sobiv. Samas ega meist keegi ei ole täiuslik ning arvatavasti ei saavutata seda kunagi, aga õppimisruumi leiab alati ning vahete vahel tuleb ka pisiasju tähele panna.
Tekib loomulik küsimus, et millal on siis ikkagi piir ning kuidas seda ära tunda. Kas taoliseks märgiks on selgitamatu pahatuju või lihtsalt vaikimine või on see hoopis samamoodi rääkimine, ent natuke teise varjundiga...Alles hiljuti kirjutas hea sõber teksti, et kui sa ei tõsta väikesest asjast tormi, siis järgmine kord tehakse seda jälle, seega kas alati peab asjad "alla neelama", kui tegelikult tahaks ka samaga vastata. Ehk on see viisakus või tolerantsus......

Tuleb kuulata nii nagu te tahaks, et teid kuulataks ja kui tunnete, et praegu ei ole te selleks võimeline, siis ei ole ka mõtet nn "kuulamist" teha ning öelge, et teil ei ole jõudu või tahtmist. Vahest on ka vaikusel oma tähendus.