Suhtelisus

Olete kunagi tundnud nagu elaksite hoopis teist elu või õigem oleks öelda, et kannate maski. Iga päev üles tõustes, panete oma vajadused ja soovid tahaplaanile ning võtate endale oma tavapärase oleku sisse, teades, et kunagi kindlasti täituvad ka teie soovid. Iseenesest on loomulik, et inimene käitub vastavalt olukorrale-nii öelda oma inimeste juures ollakse vaba ja lõbus ning väljaspool, kas siis koolis või tööl, võetakse mask, mis on ametlik, asjalik, konkreetne jne...Mis tegelikult on nii tavaline, et sellele ei tohiks üldse tähelepanu pöörata. Kui me oletame, et inimesel ongi nii öelda kaks maski, siis on igati loogiline, et nende vahel valitseb ju tasakaal, aga mis juhtub siis, kui see nii ei ole. Mida teha siis, kui ametlik pool võtab üle vaba oleku? Inimene tahab alati ennast petta, see on justkui kaasasündinud omadus, me saame aru sellest, aga me ei taha pahatihti seda tunnistada ning mis juhtub siis, kui mõtlete, et vot just seda ma tahan, aga kui see ei ole nii. Huvitav on ka asjaolu, et inimesed kipuvad napsise olekuga ütlema asju, mida tavaolekus hoitakse hammaste taga-see on üks võimalus teada saada, et kõik ei ole päris nii nagu tundub. Teine võimalus on ju rääkida kellelegi, lootes et ehk hakkab kergem, sest ärarääkimisel on oma võlud, ent pahatihi isegi ka kõige lähedamastel inimestel ei ole suures elutempos aega ning kui vahel kohtutakse, siis põnevam on ju rääkida oma tegemistest, küsimata kordagi, kuidas sinul läheb, kuigi jah olgem ausad, tavaliselt vastatakse ju, et kõik on korras-seega üks nõiaring...mõtlema paneb selline asi, küsite miks ja miks just nüüd, sest kõik on ju korras...

Teate mulle hakkas ooper täitsa meeldima, peaks veel seda vaatama minema, aga enne oma tüütu tüüp ja helesinine vagun :)

Inimene on ainus olend, kes keeldub olemast see, kes ta on.