Ei ole jõudnudki siia midagi kirja panna ning vahest mõtlen, et milleks peakski, aga siis loen vanu tekste ja mõistan miks. Vahel on hea lugeda, millised sündmused ja milline mõttemaailm aastaid tagasi oli ning kes mu ümber olid ja see toob naeratuse näole, kõik need vanad seiklused…olid ajad.
Aga jah kuu jooksul on nii mõndagi korda saadetud. Nimelt käisin Kreetal puhkamas ning mulle meeldis seal: superilusad rannad koos palmidega, suhtumine, et aega on ning kõik on suhteline, kuum ilm, kallikesega koos üle pika aja, koolivaba nädal ja üle kõige vahemeri, kus ma ära ei upu :D Ma tõesti loodan, et kui ma vanaks saan, siis lähen vahemere äärde puhkama juba pikemaks ajaks või miks mitte isegi elama, sest see on lihtsalt võrratu. Aga kui rääkida kuumast, siis pole Eestiski midagi viga, vähemalt mitte praegu, sest ka siin on peaaegu juba kaks nädalat kütnud ning temperatuur kõigub 30 ringis ja lubatakse uut kuumalainet.



Mis siis veel? Hiljuti loobusin ühest tööpakkumisest, millest ma alguses olin nii elevil ja õhinal, sest töö oli nagu mulle loodud, täpselt minu asi, mida ma terve aasta Soomes õppisin, aga noh ühiskonnas tehakse ikka meestel ja naistel vahet ning tööandjad peavad vist töötajaid liiga rohelisteks ja Eestit väga suureks riigiks. Nimelt minu sooviks on töötada tootmises ning leida tööd planeerijana või midagi sarnast ja selline võimalus mulle avanes ka ning kõik oleks korras olnud, kui ma oleks nõustunud 1/3 väiksema palgaga kui minu eelkäija-mainin siis siin kohal, et eelkäija oli mees, kes minu mõistes sai väga head palka antud töökohas, aga noh minul see ei õnnestunud. Ei tahetud nii palju maksta, mis sest et töökoormus oleks sama olnud ning kohati isegi raskem. Ent kogu protsess õpetas mulle palju ning andis tohutult palju enesekindlust juurde, sest pole lihtne mingeid pooleteise tunniseid vestlusi vastu pidada, teha presentatsioone ja hoida külma närvi, mis mul suurepäraselt õnnestus, vähemalt öeldi nii ning et mul on tugev isiksus. Aga kõiges selles peaksin vist tänama hoopis algebra õppejõudu, kes õpetas vaatamata solvangutele tegema head nägu ning vastu pidama. Tegelikult vahest mõtlen, et palju ma siis kannatan, ses mõttes, et kui keegi autoriteetne inimene nii öelda peedistab, et palju ma kannatan, huvitav oleks teada… aga ma arvan, et elul on nii mõndagi mulle veel varuks, ma loodan igatahes :)

Kui aga nüüd rääkida oma magistritöödest, siis läheb pilk maha ja ma häbenen, sest ma ei ole suutnud mitte midagi asjalikku teha juuni algusest: häbi häbi mulle. Ja kui ma mõtlen sellele, et Soome juhendajatele lubasin suvel ka tööd teha ning neile tulemusi saata, siis hakkab mul lihtsalt paha kohe, sest ma olen lihtsalt laisk olnud ning need kuumad ilmad on suurepäraselt sellele veel kaasa ka aidanud. Ma olen ikka täielik looder ning ma ei kujuta ette kuidas ma oma juhendajatele otsa vaatan, nemad ju mõtlevad, et ma jõuan novembriks ära kaitsta, ent ise mõtlen, et hea õnne korral jõuan võib olla järgmise aasta suveks ära kaitsta, sest Soomes magistri kaitsmine ei ole nii nagu tartu ülikoolis. Minu ainukeseks lohutuseks on see, et ma loodan, et nii kui külmaks läheb, siis mõistus tuleb persest pähe ning saan oma töökuse tagasi, mis aga peab varsti juhtuma, sest Itaalia ootab mind. Kui ma veel poolteist kuud tagasi mõtlesin, et ülivinge oleks minna jälle modelleerimisnädalale, siis nüüd on laiskus maad võtnud ning ma ei soovigi nii väga sinna minna, rääkimata suveülikoolist, mille lõpus on ju arvestused või eksamid. JUBE JUBE JUBE, ma ei oska lihtsalt mitte midagi muud mõelda. Ja nagu sellest ei oleks veel vähe, suveülikoolis annab loenguid üks mu juhendajatest, seega tähendab see seda, et selleks ajaks peaksin kõik need ülesanded, mis mulle anti, ära tegema. Aga tundub, et ma arvatavasti hakkan mingi nädal kaks enne tegema ja oigan siis, et nii palju teha ning et ma ei jõua, aga noh seega saab veel peaaegu kuu aega lebotada :D ma olen tõesti lootusetu. Rääkides koolist veel mõlgutan vaikselt juba mõtteid, et võiks sügisel mingeid aineid TÜ võtta, et nii öelda harida ennast ning miks mitte näiteks saada ka kõrvaleriala, mis läheks diplomi peale. Aga see oleks vist juba liig mis liig, ent eks aeg annab arutluse :P

Ühe tähelepaneku või õigem oleks öelda arusaamisele olen veel jõudnud. Nimelt osad inimesed ütlevad enne kui mõtlevad ja peale selle teevad hea näo pähe nagu midagi ei oleks juhtunud. Loomulikult ma saan aru, kui öeldakse vihahoos, aga kui reaalselt ei olda vihanegi ning öeldakse, siis tekib küsimus, kas inimesed üldse oma aju kasutavad või mõtlevad enne kui suu lahti teevad või mitte. Ei usu ma eriti tähemärkidesse, aga vahest tee või tina, mõni asi läheb täkkesse ja liigagi ning olen märganud, et selline käitumine on omane neitsi tähtkujule. Kindlasti on erandeid, ent kõik neitsid, kes minu eluteele on sattunud, on küll minu arust ühesugused: vahest ei mõtle, mida ütlevad; susserdajad; peavad saama, mida tahavad, isegi kui see tundub ebaratsionaalne ehk kokkuvõtvalt iseloomustab järgnev lõik paganama hästi neid:
Selle tähtkuju all sündinud naised on hoolitsevad, kuid neil tuleb puudu temperamentidest. Nad armastavad flirti ja seda väga peenelt, virtuooslikult, kuid nad ei lähe alati kaugemale ning tõmbuvad viimasel hetkel tagasi. Nad kannatavad üldiselt häbelikkuse all, kuid oskavad seda varjata. Oma kalduvuse tõttu kriitikale, analüüsile, märkustele, seavad tihti ohtu oma suhted lähedastega.
Nagu Kaaludki, on ka Neitsi kiire oma harjumusi ja vigu salgama. Ta oleks nagu pime oma vigade suhtes ja justkui ei märkaks oma nõrkusi, kuigi teiste omasid näeb üllatava selgusega. Proovige öelda Neitsile, et ta on kritiseerija, muretseja, pisiasjade kallal norija või liigselt dieedi ja tervisega tegelev. Ta eitab seda kohe.
Aga noh keegi meist ei ole ideaalne, ent siiski vahest tasuks panna ennast ka teise mätta otsa ja vaadata natukene ringi :P