Ego

Alles hiljuti lugesin raamatut Ego kaitsemehhanismid, mis oli küllatki huvitav ja kaasakiskuv raamat. Elu paneb inimesed pidevalt olukordadesse, mis nõuavad meil suuremat kohanemist ja mõistmist. Samas on igaühele tähtis, et tunneksime ennast hästi ning oleksime rahul iseendaga. Ent elu on pidev võitlus, kus tugevam ja parem jääb ellu. Huvitav on asjaolu, et inimesel on enda kaitsmiseks välja arenenud ego kaitsemehhanismid, mis pidevalt üritavad hoida stabiilsena suhtumist iseendasse ja ümbritsevasse.
Küllatki köitev oli ka peatükk psühhotraumast. Algul mõtlesin, et mul ei ole kunagi midagi sellist olnud, ent tegelikkus on hoopiski midagi muud. Mulle on alati imelikuna tundunud, et olukorrad, kus peaksin häbi või halvasti ennast tundma, teevad mulle naljad ja on kuidagi väga halekoomilised, ent tegelikkus on see ego kaitse. Kusjuures mida nõrgem on ego, seda rohkem inimesed kasutavad ego kaitseid, väikene õpetus mulle. Asja iroonia on aga see, et terve selle aasta hämmingud on muutnud mind tuimaks ning igakord, kui olukord hakkab sarnanema või tuleb mulle kuidagimoodi tuttav ette, siis tuleb kohe kaitse peale-ülbus, mis tegelikult on tihti õigustamata või kohatu kasutada. Samas olen täheldanud ka asjaolu, et vaimse rünnaku puhul asun kohe ise kaitsepositsioonile, vanasti lasin asjadel ikka olla ning ei võtnud isiklikult, aga nüüd on vastupidi. Igat rünnakut võtan suhteliselt isiklikult ning asun ka ise kohe ründele. Kuigi jah öeldakse, et parim kaitse on rünnak, aga tekib küsimus, kas alati... Kui järgi mõelda, siis olen ka olnud olukorras, kus olen täiesti vait olnud ja lasknud endale pähe istuda, ise imestades, et kuidas ma saan nii vait olla, aga nüüd on sellele loogiline põhjendus. Nimelt tegemist oli lihtsalt ego kaitsemehhanismiga-algul eitamine väga tugeva asjade ilustamisega ja pidev sisemonoloog stiilis-sa oled üle nendest, see on üksnes mäng, mis järgi mõeldes oli päris hea.
Samas olen huviga jälginud inimesi, kes pidevalt üritavad õigustada kõike, mida nad teevad, surudes maha teisi või siis alavääristades kaaslasi. Nimelt on tegu intellektualiseerimisega. Sellistele inimestele on omane, et nad hoiduvad konkreetsusest ja emotsioonidest ning tegelevad rohkem filosofeerimisega, mis tegelikult vastab vaimse pidurdatuse tasemele. Mingil määral olen leidnud vastuse asjaolu, kuidas mõni inimene konkreetse probleemi lahendamise juures hakkab hoopis arutlema antud teema juures.

Igatahes oli raamat põnev, nii et lugege :D Ja nüüd edasi õppima