Sajaga, katsu olla ning 0,7=1,7...kaheksas

Mind kummitab smailersi lugu sajaga-lendan sajaga peale... Hämmastav on see, et kui ma saan selle, mille ma tahan, siis tegelikult löön põnnama ja panen nelja tuulde lendu ning üritan kõigest väest võimalikult kaugel olla, tahan tunda tunnet, mille kohta saaks öelda: free like bird. Ja mis kõige hullem ma olen mängus, mille reeglid on mulle tundmatud ning ma veel ei oska mängida ka...selle nädala kohta võiks öelda, et see oli täiesti tundmatu paralleeluniversum minu jaoks, üks stringiteooria variantidest. Puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks, ent ma tean, et kauem ma seda teha ei saa, sest see on ebanormaalne. Ma lootsin, et tln toob mõistuse pähe, ent mida rohkem ma siin olen ja selle peale mõtlen, siis seda rohkem ma tahan seda...kõige tagatipuks nägin ma täna ka oma kallikest ning nagu arvati oli, on katus täiesti lennus ja mõte on nii laiali, et anna olla. Kokkuvõtteks võiks öelda, et olen täiesti ummikus endaga. Ainuke asi, millega ma hakkama saan, on vist kool, kuigi jah, tekib küsimus kauaks...

Tegelikult tahaks näha oma toakaaslaste nägusid, kui nad tulevad pühapäeval ning näevad nõude hunnikut. Sama jama hakkab peale, mis eelmine aasta, nõud jäetakse pesemata. Ma saan aru, kui üks kord, aga iga nädalavahetus, no see on liig, mis liig