22 viimane taks

Sünnipäev on jälle selja taha jäänud ning peaks mainima, et see oli hea. Tundub, et iga aastaga lähevad sünnipäevad kuidagi üha rohkem koomilisemaks ning lõbusamaks, kuigi jah kolm päeva järjest pidada on natuke liiga karm, aga samas oli asi seda väärt. Eelkõige oli mul hea meel selle üle, et üle pika aja sain ma jälle isaga rääkida ning kahekesi. Ei ole midagi paremat, kui istuda isaga ning arutada maailma asjade üle, sest ikkagi vanema inimese arvamus on üks ja hoopiski teine kui noore inimese oma. Kõige parem oli teda kuulata rääkimas inimsuhetes, kuigi jah siin tekib mul kohe küsimus, kuidas isad aru saavad, kui tütrel on keegi. Muidugi isa seletas, et siis on naine rahulikum, stabiilsem ning teise suhtumisega, kuigi mille põhjal ta seda järeldab, sest oma arust olen ma enam vähem kogu aeg samasugune. Ja siis veel millised naised on rahuldamata ning millised kibestunud ja kuidas sellest aru saab, igatahes oli mul üle pika aja parim reede õhtu. Peale selle nägin ka oma kallikesi ning oma armast õepoega, kes on juba nelja ja poole aastaselt ikka selline tegelane, et anna olla-uskumatu kuidas trenn ja lasteaed võib noort inimese hakatist harida ning arendada edasi. Sai ka veel külas käidud ning täditütardega vesteldud.

Ahjah avastus oli ka see, et liiga palju on ka liiast-asi on suhtumises ning mulle aitab sellest juba. Mu ema ütles mulle seda juba ammu, aga ma ikka naiivitar ei tahtnud seda uskuda, nüüd aga vahet ei ole-kes tahab olla sõber, see on ja kõik, ei ole mõtet üritada, kui tulemüür ees on.

Muide Rüblik, ma lugesin seda raamatut, mis sa kinkisid ning see on väga hea, sa peaksid ka seda lugema, sest see on ikka väga hästi kirjutatud :P