Ma ei saa andestada kõike... ja et sa meie eest ei võitle

Arvate nüüd, et mis juhtunud on...tegelikult ei ole midagi juhtunud, lihtsalt kuulan smailersit, väikene-praegu veidi õnnetu, kuna õppejõud pani lihtsalt jehat ning täpil ei ole juhendajat (jama on suur)- läks trenni...ja ma olen üksi kodus.
Samas peaks mainima, et eilne kassi toomemäel kelgutamine on jätnud küllatki valusad mälestused jälle-Kerruga sai ikka väga ilusad ja lausa õhulised lennud tehtud, eelkõige oli viimane liu laskmine hea-meetrisuurune auk ja kõrge nõlv andis võimaluse teha meeldejääva õhulennu :)

Eile õhtul vaatasin ka päris head filmi-mindhunters- kuigi süveneda ei jõudnud, sest no andke andeks, kui kooli päev venib 10 tunniliseks, siis mõistus enam ei tööta öö hakul.

Ka täna sai head huumorit. Nimelt kui ma koju tulin, siis oli ühikas nagu hooramaja, kõik kohad olid mustad ning nõude virn oli meeletu. Muidugi koristasin siis kõik ilusti ära ja panin ka sildikesed:kööki kraanikausi juurde panin-palun peske oma järel nõud ära, me ei ela hotellis ja vannituppa-ei pea ootama, kui peegel muutub läbipaistmatuks, võib ka ennem puhastada. Tegin lihtsalt väikesed märkused ning vastuseks oli mulle kirjake jäetud-get a life-no seda lugedes tundsin kohe, kuidas hingele palsamit sain. Naljakas, aga sellised laused või ütlused, ei mõju mulle, vaid teevad siiralt nalja. Ei tea, kas see on tingitud sellest, et olen endale praktiliselt aastaga kasvatanud sellise karule omase paksu naha või olen hull...kaldun arvama, et esimene variant, aga samas olen ka teist alati kahtlustanud.
Järgmiseks tuleb köögi seinale jalajäljed, aga enne pean need veel leidma, kui kellelgi on pilti jalajälgedest,siis palun andke teada.

Lugesin ennem just Kätu blogi ning seal jäi silma tekst, et ma ei ole kodus eriti olnud ning teate mis, ega ma ei ole jah olnud-olen kodus maganud ühe öö, ülejäänud olen veetnud Kerru juures-pean varsti seal üüri maksma hakkama, sest olen praktiliselt seal nagu elanik, vähemalt ööd veedan seal. Aga noh, mis teha, kui kool saab tavaliselt kella kuue kaheksa vahel läbi ning siis kui koju jõuan, siis kutsutakse välja ning nii see läheb. Pealekauba ei ole me veel suutnud seda puzzlet kokkupanna, sest nagu ma juba eile ütlesin, see on pedede oma, kellel ei ole midagi paremat teha...arvatavasti lähen ka täna sinna...võibolla.

Samas pean mainima veel asjaolu, et mina ei saa aru, kas see on tingitud kevadväsimusest või lihtsalt on inimesed uimased, aga rahvas on nagu talveunne vajunud, miski ei paku enam huvi, valitseb täielik mõttetühjus, ei viitsita enam midagi teha. Olen ka ise enda juures seda märganud, aga hakkan justkui välja tulema sellest, harjumus on tekkinud juba-hommikul kaheksaks kooli, kuigi magama saab kolme ajal, siis kella kuueni koolis, siis kodutööd arvutil ning siis edasi lollustega tegelema või õigemini viimased päevad olen puzzlet kokku pannud :)

Peale selle on mind kummitama hakkanud lugu Moonwalk ja Have you ever, mis olid nagu väga head lood võrrelda teiste eurolugudega, teised olid jurad. Just üks päev arutasime Kätuga, et no kas tõesti ei olnud siis paremaid lugusid, aga põhiline jututeema allikaks oli ikka tissimissi valimised, mis tuli kohe peale eurovisiooni ja kurat sealt on mind kummitama jäänud jube krõhva, kes seal osales ja eile veel näidata ka teda....naine oli nagu vana puumaja, kellel aknas sisse löödud. Samas ei väida ma sellega, et ise ole perfektne, no aga see naine-uskumatu, jube

Nägin ka oma lemmik õppejõudusid-suurepärase matemaatilise huumoriga Parringut ning vaoshoitud ja häbelikku Kutsmeid .... nüüd aga naudin üksindust ja mõtisklen....