Issanda loomaaed aina kasvab ja kasvab ning muutub üha kirjumaks

Elu on mäng neile, kes mõtlevad ning tragöödia neile, kes tunnevad

teisipäev, juuni 07, 2005

Mängude mäng

Mäletad, kord käisime, muinasjutumetsas.
Hoidsid kinni sa mu käest,
Kõigist õnnelikum ma, olin selles metsas.
Pimedusest valgusse, viis meie rada.
Palju me ei rääkinud.
Sina tahtsid suuri puid ja ma sind puudutada.

Ja kõik see oli kord ja las ta jääbki nii
Muinasjutumetsa sa ei tule tagasi.
Ainus, mida soovin ma, et mind mäletaks veel sa
Muinasjutumetsas kohtusin kord haldjaga.
Ajavool meid kaasa viis ja me saime suureks.
Enam pole hiigelpuid.
Vahel ootan sind veel seal, allikate juures.
Mäletad sa seda puud, mille juures andsid suud
Ja siis ütlesid, et sa ei tule tagasi
Ma jäin siia ootama, ma jäin siia uskuma,
Et kõik muinasjutud hästi peavad lõppema

Jäänud on veel ainult kaks nädalat ja siis võib öelda adjöö Tartu ja kõik muu. Saab kinni panna raamatu, kus nii palju lugusid on ning hämminguid :)

3 Comments:

  • At 2:49 AM, juuni 08, 2005, Anonymous Anonüümne said…

    Heei-heei, mina siin!

    Jõudsin just küla pealt koju. Mul pole naist, kelle juurde varem koju tulla.

     
  • At 1:59 PM, juuni 08, 2005, Blogger Dilbert said…

    No vot kui kahju, kui sul ei ole, aga samas suvi tulemas, nii et ei olegi vaja-oled ju lausa õnneseen

     
  • At 12:24 PM, juuni 11, 2005, Blogger Dilbert said…

    No täiesti õige jutt, suvel ei ole vaja lisakohustusi. Ei no see aasta jõudsin ma ikka tihedamini koju kui aleksandri aastal.

    Samas vaata vahet ei ole, sest oled sa üksi või kaksi, lollused tulevad ikka. Aga jah Kätuga arutasime, et üksi on vaata igav, kuna sa siis ei saa kellegi ees kelkida, et mida huvitavat sa tegid ning tihti peale nõuavad lollused rohkem teostusmeeskonda ja poole rohkem nalja ka saab :P

     

Postita kommentaar

<< Home