Issanda loomaaed aina kasvab ja kasvab ning muutub üha kirjumaks

Elu on mäng neile, kes mõtlevad ning tragöödia neile, kes tunnevad

teisipäev, november 22, 2005

Niisiis tekst, mida meie Saiamehike tahtis...

Anonymous said...

Juhhuu, saiamehike kirjutas väikse jutu. Armas punnkõhutüdruk lubas, et ma võin ise loo kirjutada. Võibolla siis keegi tüdruk on nii kena ja publitseerib esilehel ;)


--

Miks vahest juhtub nii, et emotsioonid kaovad? Ei rõõmu, ei soojust, ei miskit. Ainult mõistus teab, mida tundsid ennem ning kuidas sa tahaksid asjade käigul minna lasta.
Kui sa oled tundnud midagi meeldivat ja sellele on järgnenud kurbushetk ning veelgi kaugemas minevikus oled haiget saanud, kas siis võib ehk tegemist olla Sinu Enda kaitserefleksiga, mis mäletab ning üritab sind valu kordumise eest kaitsta?

Olgu vastus milline tahes, vähemalt saab sellises olukorras midagi õppida. Õppida, et elu tunnetega on parem kui ilma.

1:23 AM, November 22, 2005

4 Comments:

  • At 12:29 PM, november 22, 2005, Blogger Dilbert said…

    Mnjah väga huvitav tekst...paneb kohe mõtlema

     
  • At 4:02 PM, november 22, 2005, Blogger -NightAngel- said…

    See on tõesti väga huvtav tekst.. Aga millest siis kohe selline jutuke?

     
  • At 8:30 PM, november 22, 2005, Blogger Unknown said…

    oh sind küll. sa kohe oskad nii kirjutada, et teeb mul tuju rõõmsamaks :D

     
  • At 10:15 AM, november 23, 2005, Blogger Dilbert said…

    Kallis Rüblik, ma tean seda, aga jah ma ei ole tunneteinimene, pigem materialist ning külm kaalutlev inimene, kuigi jah peaks mainima, et Saiamehikese jutuke läks liigagi täppi. Tekib küsimus, kuidas mehike nii hästi teab ja kuidas saab olla nii ideaalne ajastus...hmm paneb mõtlema kohe...on olnud vist tõesti huvitav lugeda meie tekste


    Aga nagu ma alati olen öelnud, aeg annab arutluse

     

Postita kommentaar

<< Home