Mõtisklus

Kolm nädalat on jäänud ning kas ma olen olnud usin ja teinud oma asju….EIIIIII, kus sa sellega, kõik muu on ju poole huvitavam. Ma olen tõesti lootusetu looder, aga aega ju veel on :D Ja kui nüüd päris aus olla, siis sellest ajast võib nädala täiesti maha tõmmata, sest mida sa ikka arvuti taga teed, kui kohvi tassi hoidminegi teeb haiget. See nädal tõi jälle meenutusi oma ekstööst ning kui ma mõtlen, millise asja ma sealt sain, siis teeb ikka tigedaks küll, sest lahti on sellest juba väga raske saada, kui mitte öelda võimatu :@ Aga ühte ma ütlen, arsti juures ei tasu käia, sest siis võid nii mõndagi jälle teada saada. Kui ma nüüd mõtlen inimeste peale, keda ma tean, siis mõnes mõttes jagunevad inimesed kahte rühma nii öelda. Ühed on sellised, kes käivad tõesti iga väiksema asja pärast arsti juures ning kogu aeg kontrollivad ennast ning umbes kui vererõhk on natukene kõrgem, siis enam vähem maailma lõpp käes. Teised on aga sellised, kes väldivad arste ning lähevad sinna viimases hädas ja üleüldiselt vihkavad igasuguseid protseduure ning ukse taga istumist. Ise ma paigutaks ennast teise rühma, sest ütleme nii, et hea on kui ma oma perearsti nimegi tean, sest mida peale hakata arstiga, kes ütleb, et tegemist on väikese viirusega-see siis kahe aastatagune seik. Ent on inimesi, kes käivad kuus mitu korda ning lasevad iga paari kuu tagant kõik protseduurid teha-kui aus olla, siis ma ei saa aru, milleks, ega ju paari kuuga midagi oluliselt ei muutu. Ma saaks aru, kui aastas korra lased ennast uurida, aga iga paari kuu tagant, see jääb müstikaks mulle. Ja ma ei räägi vanadest inimestest, vaid endavanustest või isegi noorematest. Minu arust on see mingi haiglane käitumine, sest kui küsida, miks nii tihti, siis vastus on umbes selline, et noh siis ma tean, et ma olen terve ning kui siis asjasse natukene süüvida ja küsida, et kas sa oled haige olnud või on sul mingi mure, siis vastus on, et ei ole, aga noh igaks juhuks. See on imelik, aga samas kui ma mõtlen, et tegelikult on ju olemas teatud tüüpi inimesi, kellel on haiglane hoolitsemis vajadus, olgu selleks siis lemmikloom või kasvõi tervis. Miks ma sellest juttu teen, on seetõttu, et nüüd viimase paari nädala jooksul olen kokku sattunud esimesse rühma kuuluvate inimestega ning eelmise nädala alguses sattusin isegi haiglas ühe sellise inimesega kokku. Nimelt tal oli probleem, et ta vererõhk oli viie pügala võrra kõrgem ning oli näha, et ta oli mures. Mul oli hämming ning endamisi mõtlesin, et oh issand, sa näed ja ei mürista. Aga noh vähemalt saan ma oma paremat kätt jälle kasutada :) kuigi jah ega sellega see saaga ei ole lõppenud, ent ma loodan, et vähemalt edasi mingiks ajaks lükatud :D