Desert Flower
Tasakesi ja vaikselt liigume tähtede poole. Igalühel oma tee, vahel on tee peal kive, vahel mitte, vahel paistab päike, vahel on äikesetorm, ent liikumises oleme alati :P Kas pole imelik, et sageli nii paljust häbeneme rääkida. Häbeneme asju, mis on elu ise. Miks? Küllap oleme elult juba oma õppetunnid saanud kunagise siiruse ja lihtsameelsuse eest. Ja nüüd...poeme vaikselt külmuse ja ükskõiksuse taha ning oleme teistsugused, sest kes meist ei tahaks õppida oma vigadest. Me ei ole enam need, kes me kunagi olime-aeg on muutnud meid, isegi kui me ei taha seda tunnistada. Siirad tunded on nii harv nähtus ja isegi kui arvad, et on tõesed, siis paraku võid avastada, et mingi osa oli ikka võltsing...see on elu!
posted by Dilbert @ 2:36 PM
2 Comments:
At 4:41 PM, november 10, 2010,
Anonüümne said…
Vanemaks saamise võlu peitub toimunud olukordade ümberhindamises ning naermises möödunud emotsionaalsuhoogude üle. Elu väärtuste ümberhindamises.
At 11:34 PM, november 15, 2010,
Dilbert said…
Ma ei ütleks, et vanemaks saades hindad olnud situatsioone ümber. Mis tehtud, see tehtud, ent minu arust kõige hullem on see, kui uues olukorras meenub mingi vana seik ning inimene võtab automaatselt tolle aja hoiaku sisse ning ei hinda olukorda uuesti. Rääkimata sellest, et tihtipeale on juba eelarvamused varasema põhjal, vot see on hull.
Ent mis puutub eluväärtustesse, siis jah kõik me kasvame ükskord suureks :) tahame seda või mitte :P
Ja paratamatult tuleb meil need ümber hinnata, ent peamine on minu arust, et muutes mäletaksime ka eelmisi...
Postita kommentaar
<< Home