Mõttevälgatus

Elame maailmas, kus kehtivad teatavad kirjutamata reeglid, neid on tohutult palju ning nende kõigi järgimine on keeruline protsess, võiks öelda, isegi võimatu, ent paraku teeme seda ikka või vähemalt üritame teha. Tekib küsimus: miks… Kas selleks, et saaksime järgmisesse päeva minna puhta südametunnistusega või tuleneb see sellest, et hoolime teistest inimestest nii palju? Kas tasub loobuda enda soovidest ja vajadustest? Kuidas saavutada üleüldist harmooniat oma soovide ja teiste omade vahel, kas sellel on üldse ühest lahendit või on see jälle üks võrgustik, millel ei ole algust ega ka lõppu?
Meil kõigil on mingid ettekujutused ja paratamatult eeldame inimestelt midagi, võib olla isegi enda teadmata, ent tahame ja vahel ka nõuame, et inimesed käituksid vastavalt meie eeldustele-kuigi jah, selline suhtumine viib kaoseni, sest see ei ole lihtsalt võimalik. Samas teame, et igas kaoses tekib ka teatav korrapära-asjad joonduvad kuidagi pidi, see ei pruugi olla vastavalt selline nagu meie seda soovime, ent siiski leidub lahendus.
See on lõputu protsess, sest iga kord, kui arvame, et asjad on nii nagu nad peavad olema, siis tuleb teatav segav faktor ning lööb süsteemi jälle paigast, kas ei võiks kordki olla nii, et kui asi paigas, siis ta ka jääb selliseks. Miks peab inimene kogu aeg muutuma ja olema paindlik ning käituma vastavalt ühiskonna poolt paika pandud reeglite või kellegi eelduste järgi?