Olen loll...

Ei mõista, millal mul küll mõistus pähe tuleb, no, millal aru saan, et kui ei taheta, siis ei taheta. Mina ikka sitsin edasi ning üritan asjast veel asja saada, aga ikka saan vastu nägu. Hakka oma ema juttu veel uskuma, et olen nii alandlik ja annan liiga lihtsalt andeks. Samas, kui mõelda Kerru juttu peale, et sõprus on selline, mis jääb ja ei kao kuhugi, kui ta on kord tekkinud, siis teate mis, see ei ole ikkagi nii.
Kui meeldiv on alustada päeva, kui juba hommikul tuju ära rikutakse, kui meeldiv on ikka Tartus olla. Pean vist tõesti minema psühholoogi juurde nagu soovitati, nii et Yv, kas oled ka käsi tulema, kuigi enne soovitaks teistel sinna minna, sest ega viimasedki päris normaalsed ole.
Appi, Tartu röövib viimased närvid, ma olen kaotanud oma rahu kuhugi....praeguses seisundis tahaks ainult oma isaga rääkida, sest temal on alati igale küsimusele vastus ning isegi kui tal seda ei ole, kombineerib ta nii loogiliselt selle välja, et müts maha

Igatsen tln ja tahan ära koju, sest tartu on crap