Tartu vaim

Ma ei tea, mis see on, mis teeb inimesed Tartus imelikuks-hakkan juba kahtlema, et see on suurepärane Tartu vaim, kes ilmutab end just õhtu tundidel. Nimelt juba päris algusest peale, kui Tartu tulin, siis olen märganud teatavat moodi ärakeeramist alates kella seitsmest õhtul. Iga päev, kui kell hakkab lööma õhtu tunde, siis on mul tunne, et minu mõistus pakib asjad kokku ja läheb ära ning see, mis alles jääb või õigemini ma ei teagi, kas midagi jääb sinna, siis see hakkab genereerima ainult idiootsusi ja lollusi. Samas alles hilja aegu arutasin ka oma elukaaslasega, et inimesel on vist kaks poolt. Üks on hea ja teine on halb ning hea tõuseb ja läheb vara magama, aga halb, see tõuseb hilja ja läheb ka hilja. Igatahes mõeldes oma kahe päeva tegemiste üle, siis kaldun arvama, et halb pool ei ole vist voodit üles leidnud. Pealekauba avastasin, et mul on meeles igasugused väikesed ja suhteliselt tühised asjad-eile tuli mul meelde lause, mida mu ema mulle kunagi ütles, kuigi ma ei mäleta enam jutu konteksti, aga see oli-hobused käivad koplis, millest mina tegin oma järeldused, millest toimus edasi areng ning kuna halvem pool ei olnud veel magama läinud, tegin järgmise lolluse otsa. Täna aga mõeldes järele peaksin tundma häbi või vastikust, siis tegelikkus on see, et ei, kaugel sellest, pigem olen avastanud järjekordselt suurepärase jutustaja, peaks varsti oma juturaamatu välja laskma. Eile sai ka punkt pandud asjale-aamen.

Kosheen on hea