Minu tööpäev

Algas siis tööpäev päris hästi ning kõik tavalised küsimused, ühed ja samad olid. Siis mingi enne kuut, tuleb viiendalt üks ütlema, et neil vett ei ole. Mõtlen ah noh eks torudes midagi lahti, kirjutan probleemi üles ning ütlen, et homme lahendatakse see. Läheb natukene aega mööda ning mulle teatatakse, et üheksas ja kaheksas ilma veeta, natukene veel läheb aega, ka seitsmes sama murega. Mõtlen, et krt küll mingi jama, järelikult mingi veeavarii. Helistan siis hooldusjuhile, kellele ma pean teatama igasugustest avariidest ja mis siis järgnes on lihtsalt uskumatu. Esiteks saan ma sõimata, et ma talle üldse helistasin, kuigi isegi töölaual on mul number olemas kohe suurelt, mille taga kirjutatud 24 tundi, teiseks tuletab ta mulle meelde tööülesandeid ning kas ma kontrollisin kõik korrused ennem läbi, kui talle helistasin jne...Vabandan siis ning ütlen, et lähen oma tööülesandeid täitma, seega jooksen kõik üheksa korrust läbi ning mõlemad korpused ning koputasin kokku 18 uksele ning küsisin 18 korda, kas teil vett on. Jõuan alla, teavitan sellest majajuhatajat ning räägin, mis olukord majas on, nii nagu minu kohustus on, vähemalt töölepingus oli nii kirjas, sealt saan aga hea vastuse: see on sinu tööülesanne ning pean hakkama saama ja lõpuks öeldakse jumalast suvaliselt, et jah, ei oska mingit nõu anda ja soovitakse head õhtut. Mina aga teen suured silmad ja mõtlen, et mida kuradit ma siis teen, läheb mõnda aega mööda ning hooldusjuht helistab, rääkides, et meie vahelistest vestlustest ei ole mõtet majajuhatajale ette kanda ning väga halval toonil ütleb, et eks ma siis uurin, minul aga väga sitt tunne, sest koheldakse nagu viimast tobukest. Järgneb mingi pooleteist tunnine vaikus, ma istun lihtsalt teadmatuses, selle aja sees jõuan juba mingile 50 telefoni kõnele vastata ja seletada miks vett ei ole majas ning tagatipuks tuleb mult sama asja küsima ka mingi 50 inimest. Ja põhilised küsimused, mis viga on ja millal ära parandatakse, aga ma ikka väidan, et remondimeestele on helistatud ning probleemi üritatakse lahendada, endal juba suu vahutades. Lõpuks helises telefon ning haldusjuht helistab ja teatab, et töömehed ei tule ning alles homme tegutsetakse, läheb mingi aeg mööda tuleb remondimees ning vaatab asja üle, vastus: siin ei ole midagi viga, lihtsalt vett ei ole. Tulen siis lolli näoga laua juurde tagasi, helistab järgmine juht ja teatab, et jah Tartu Veevärgis jama, et vett ei ole täna õhtul, mul juba täiesti kopp ees asjast...kogun ennast ja teen siis sildid valmis ning ikka inimesed ei oska lugeda seda ning ikka pärivad-nii et kokku olen ma kuskil saja ringis juba täna vastanud küsimusele, miks vett ei ole ja kui aus olla, siis on mul kurk juba valus...TÄITSA P..... TÖÖPÄEV JA SEE EI OLE VEEL LÄBI :(

Aga teate ma avastasin, et inimesi võib liigitada:
1. rahulikud-loevad teate läbi, muigavad ning lähevad edasi
2.blondiinid-issand jumal, mida ma nüüd teen, ma ei saagi pesema minna ja asju teha, issand
3.ülbikud-loevad teate läbi ning tulevad küsima, et miks ma midagi ette ei võta, mille jaoks ma siin siis olen-nagu ma peaks minema Tartu Veevärk seda jura lahendama :S
4.vihased-misasja, ma maksan nii palju ning ikka mul ei ole vett, mida see peaks siis tähendama, niimoodi ei saa, see ei ole lihtsalt võimalik-üldjuhul elavad nad sinu peal ennast välja ja siis lähevad ära, aga sina tunned ennast väga kehvasti
5.mõnusad-loevad teate läbi ning küsivad, kas on uudiseid ning kui räägid neile loo ära, siis algul teevad õnnetu näo, aga siis kui lähevad ära, teevad rõõmsa näo pähe ning ütlevad, et teil on vist täna väga raske õhtu

Järgmist tööd tahan kontoris, sest ma ei talu enam inimestega suhtlemist ja mõelda millist palka ma saan, siis tuleb ikka väga suur masendust peale-teen nagu vabatahtlikku tööd siin, aga midagi paremat ka ei ole kuskil :(