Issanda loomaaed aina kasvab ja kasvab ning muutub üha kirjumaks

Elu on mäng neile, kes mõtlevad ning tragöödia neile, kes tunnevad

teisipäev, jaanuar 18, 2005

Miks?

Inimesed ei saa aru, miks ma koguaeg pidutsen. Vastus on lihtne, ma lähen siin üksi hulluks. Õhtud on kõige jubedamad, eriti kui kõik on õpitud ja toad koristatud, siis ei viitsi siin toas istuda ja internetis mõttetult aega veeta. Muidugi ma lähen välja. Ega siis igapäev ka ju ei joo ja laaberda, mõnikord käin kelgutamas, kusagil filme vaatamas, trennis või niisama linnas jalutamas. Kuid ikka ja jälle tulevad sõbrad külla ja küsivad, et kas ma siin üksi olles hulluks ei lähe. Siiani pole veel läinud, sest nii kiire on.
Kuigi tegelikult...


Selgitusi jagav kosmonaut!

1 Comments:

  • At 2:28 PM, jaanuar 19, 2005, Blogger Dilbert said…

    Omapärane tekst sinu poolt. Tead millest ma aru ei saa, kas alati on vaja midagi tõestada, sest inimesi on niivõrd palju, ega jõua ka kõigi pilli järgi tantsida.

    Samas tean, mis tunne sul on, sest eelmine aasta, kui veel korteris olin, siis oli sama lugu. No tõesti ei olnud midagi teha õhtuti ning siis oligi see, et läksid välja, kas siis jalutama või niisama lällama linna peale. Eh tegelikult avastasin just praegu, et ei ole Krissuga juba väga pikka aega piljardit käinud mängimas, eelmine aasta külastasime ikka piljardi saale päris tihti ning nendega sai alati ka palju nalja. Jama, seda peaks järgmine semester vist parandama.

    Eh need jalutuskäigud õhtuti lõppesid ükskord ju väga katastroofiliselt-seal kiige peal ning siis veel mõnus ootamine haiglas, kas mul on seljal midagi nihu või mitte, aga jah, neid traditsioone peaks kevade saabudes jälle jätkama-praegu on nagu asi soiku jäänud.

     

Postita kommentaar

<< Home