Issanda loomaaed aina kasvab ja kasvab ning muutub üha kirjumaks

Elu on mäng neile, kes mõtlevad ning tragöödia neile, kes tunnevad

reede, märts 11, 2005

Maailm on nii väike

Eilne Dope oli meha hea ning nalja nagu alati sai kuhjaga, sest teadagi, mis juhtub,kui tegemist on Kätliniga ja ct on dope-huumorivanad ja killud lendavad. Kuidas on võimalik, et satud kokku inimesega, kes tegelikult tunneb ühte teist inimest, kes omakorda on hoopis kedagi, kes ei ole üldsegi sulle sümpaatne ning on veel ühe teise tüübi toakaaslane----liiga väike maailm. Aga asja juures oli ka positiivne külg. Nimelt Yv, kes meil on väga häbelik, vähemalt siis, kui ei ole meie seltskonnaga, tantsis ja jutustas Airosega-kuigi nende kahe jooksmine ööklubis ajas ikka naeru küll peale. Üks parimatest lausetes oli see, et seda tsikki ma küll maha ei võta, püha jumal nagu kassid ümber palava pudru, aga eks see kevad ka rõhub :). Peale selle ütlesin ma eile kõigile tere, isegi neile, keda tegelikult ei tundnud.
Siis kui Kerru kohale jõudis, pani ta ka hea killu maha. Nimelt nägi ta ühte inimest, kes on konkreetse sündmusega seotud(hämming) ning oli oma suurepärast nägu jälle teinud ning ei öelnud isegi tere. Ma ei saa aru, kuidas ta seda oskab, sest arvan, et kui ma oleks samas olukorras, siis on kaks võimalus, kas mul on nii häbi või siis tunnen kohutavat kohmetust. Aga mitte tema, ta lihtsalt on, see on uskumatu. Vot sellist kunsti tahaks ka mina osata, sest siis oleks tunduvalt lihtsam ja mugavam.

Enne peole minekut hakkasime Kätuga veel arutama, kes kelle aseaine on ja teate, mis välja tuli, et mõlemad tunnevad täpselt samamoodi, kuid kumbki üksteisele ei ütle ja varjavad. Üldse on kuidagi mul kõik asjad Kätuga ühtemoodi---kahtlane. Vannitoas avastasime, et oleme nagu abielupaar, kes arutab, kuidas nad üldse rääkima hakkasid ning kust tuli idee hakata koos elama-meganaljakas. Kusjuures meie lähedased inimesed ütlesid, et meie kaks ei saa kauem kui pool aastat koos olla, sest me pidavat olema nii kohutavalt tugevad isiksused, milles ma nüüd nati kahtlen. Vähemalt oleme tõestanud, et suudame ikka küll ning täna sellele muutume veel paremaks(võis siis kuratlikumaks). Sest tegelikult juba keskkoolis arutasime, kuidas oleks kõige parem kättemaksta meie pinginaabritele(me ei istunud koos, ent ühes laulmise tunnis vist istusime kõrvuti) ning mitu pommi neile alla panna ja kuidas neid ära varastada nii, et meie süüdi ei jää. Nii et siit kõigile õpetus, et meiega ei tasu sõjajalal olla, sest siis tuleb kohe ühisrinne, mida teavad meie rebased kõige paremini.

Let the games begin :)))

8 Comments:

Postita kommentaar

<< Home