Emotsioonid

Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et emotsioonid ei ole minu jaoks. Ma ei oska nendega midagi peale hakata ning peale kauba kurnavad nad mind tohutult ära, eriti sellised pikaajalised. Praegu olen sattunud mingi veidrasse mängu. Nimelt üks inimene tõmbas mu sinna sisse, kuigi juba alguses mõtlesin, et tahan sellest eemale hoida, sest teadsin, et asi teeb lõpuks mulle endale haiget. Ja nii ongi see läinud, seega: Annela aitäh. Ma ei saa aru, mis inimene sa oled, kas sa tõesti arvad, et kui sa suudad Kätlini minuga riidu ajada, et ta tuleb kohe sinu juurde ning tahab kohe best friends olla. Esimest korda näen elus, et keegi niimoodi tüli või halba maiku enda pealt teiste peale üritab veeretada ja veel niimoodi. Uskumatu.
Arvatavasti sa ei saanud jälle aru.
Eile, kui te olite rääkinud, siis Kätlin ütles mulle ühe lause, mis pani mind mõtlema, samas oli ta ka pahas tujus. Ja siis meenus mulle üks teine lause, mida sa arvatavasti täiesti eitad-ma tean sinust nii mõndagi. Siiski ma arvan, et sa tead seda lauset väga hästi ja kui ei siis vaata järele, sest sul on see jutt kindlasti alles või kadus see jälle müstiliselt ära. Samas ma tahaks ikkagi teada, mida sa siis tead minu kohta.
Nii naljakas kui see ka ei oleks, jään ma ikkagi kaotajaks. Isegi kui olen kõrvalvaataja ja ei näita välja, kuidas asi ärritab mind. Kunagi oli Piretiga umbes samalaadne olukord, kus üheks teiseks tegelaseks oli Kadri, ent too kord asusin kohe äkkrünnakule ning ütlesin välja kohe selle, mida mõtlesin. Ent lõppkokkuvõte oli ikka see, et kaotasin 12 a sõpruse, hoolimata tulistest sõdadest vanematega ning kõige muu jama pärast. Ainuke vahe oli see, et asi võttis aega tunduvalt kauem.
Eile pesemas olles tulid lihtsalt pisarad ilma mingi põhjuseta ning nukrus võttis maad. Kuigi ma arvan, et tean miks, siis kas tõesti jääb see kestma.
Emal oli hea hoiatus, ära lase inimest enam nii ligidale... Jah, inimesed ei mõista, et naeratus peidab vahest....