Ööorienteerumine

Nimelt eile Kätlin küsis mu käest, et mida ma õhtul teen ning ma kilkasin, et plaanis ei ole midagi ning nii ma siis ütlesingi kuuetunniselisele retkele jah, kuigi jah seda ma ei teadnud siis veel, et see nii pikk on. Samas olen ka õnnelik, et ütlesin, sest ega sa ikka muidu ei lähe mingeid elupuusid võõrastesse hoovidesse otsima ning koera otsima; poleks muidu näinud, kuidas Kerru prügikastis käis tuhnimas, aga eks kõigil ole rasked ajad; ei oleks teadnud, et Tartus on lagunenud Kase kohvik, mille katusele oli joonistatud vares; et Tartus on kümme paari raudtee rööpaid ning et kuskil tühermaa peal on sinine maja koos sinise ämbriga, kuigi jah kella poole kahe paiku eriti ei näe, mis värvi asjad on, aga seda vähemalt kontrollis suurepärane Kerru ja Veiko, kes tungisid läbi võsastiku ning käisid künnimaad uurimas. Ka surnud ei saanud eile rahus olla, sest rahvas käis hauda otsimas, aga jah, vahe oli selles, et kõik see toimus öösel ning surnuaias on üldjuhul väga pime-loodan, et keegi seal ei komistanud, sest see oleks ikka päris jube-näiteks komistad ja lööd pea ära ning hommikul ärkad ning rist ka kohe kõrval, siis jooksed vist kohe tulist jalu minema ja mõtled, et oled lolliks läinud. Ahjah biomedicumi juures oleval alleel on neli pesakasti ning kahe vennal on 38 paari rihmasid.

Aga asuks nüüd kurvema asja juurde. Nimelt täna on mu vaesed jalakesed nii traumeeritud, et praktiliselt on käimine täiesti võimatu ning praegu mõtlen, et huvitav, kuidas ma koju saan, sest mul on jalad kohe niiiiiiiiiiiiiiiiiii väga valusad. Üldse on kogu keha nagu tules-õpetus järgmine kord muretse auto või jalgratas :P