Ma olen loll, aga siiski õnnelik :)

Eile hakkasin mõtlema, et ülikoolist saame ju lihtsalt paberi ning loeb see, et sa oled selle ära lõpetanud. Muidugi loevad ka hinded ja keskmine, aga siis tekib küsimus, kas selle nimel on mõtet ennast lolliks õppida---ei ole. Sellisele mõttele viis mind üks inimene, keda nädalavahetusel nägin üle pikka aja ning ta õpib it ning muud ma kahe või oli see kolme tunni jooksul ei kuulnud, kui seda, et tal oli kaks eksamit see semester ning et tal on keskmine hinne üle nelja ning et ta on nii õnnelik. Ok, võib olla tõesti olen ma kade, aga samas kes ei oleks. Aga siis kui ma ütlen, et mul oli mingi kuus eksamit ja arvestusi natuke ning et keskmine on hädine, siis öeldakse mulle, et ära tee oma elu huvitavaks ja küsitakse, kas ma tean, et valel on lühikesed jalad. Vot siis lõi mul küll juhtme ikka kokku, nagu misasja, pealekauba ütlesin, et meil on üks ainepunkt võrdub 80 tunni tööga, siis öeldi, et sa oled vist liiga palju veini joonud---selle peale võiks öelda, et issanda loomaaed on suur ja seal on ikka igasuguse kiiksuga inimesi.
Masendust tekitas ka veel see, et kui emale ütlesin, et kukkusin geomeetria läbi, siis järgnes selle loeng, et mida ma seal tartus teen, et mida ma jälle ei osanud jne... siis tekkis küll selline tunne, et tahaks kõigile öelda, et eks tulge ja näidake, kuidas te teete, mis asja te vingute ja õpetate, kuidas paremini saab. Ja siis kui ma ei räägi enam või olen lihtsalt vait, siis kohe küsitakse, et mis sul viga on, kas sa tulid tln selleks, et mossitada siin...ja küsitakse, miks noorte inimeste seas nii palju enesetappe on, kui aus olla, siis ega ma ei imesta, sest pidevalt oodatakse sult kõige paremaid tulemusi ja et sa ikka oleksid kõige parem.
Aga jah aitab masendavatest teemadest. Minu moto on, et mis sitasti, see uuesti. Varsti olen Pärnus ja siis on mured ja trt unustatud :P