Narkomaan!

Täna mõtlesin, et mis ma siis iga päev teinud olen. Vastus TÖÖD!
Milline näeb välja minu argipäev?
Hommikul kiman kaheksaks Ülemistele. Seal teen paar th. tööd, siis logistan kastikaga Lohusallu (meie praegune väga suur objekt). Siis viie paiku sõidan Kadriorgu, seejärel Meriväljale, kus läheb ka paar th. Lõpuks jõuan koju ning siis hakkan joonestama projekte, mida me päeval teosatame. Mõni päev tuleb lisaks Tiskres ka paari kohta külastada. Kuid ikkagi on tunne, et midagi ei ole jõudnud teha, sest nii palju on veel tegemata, nimekiri on pikk ja iga päevaga täieneb. Lisaks see, et poisid enam iga päev tööl ei käi ja Alvar on veel noor,seega pean mina nüüd selle vastiku kastikaga logistama, sest mõnel on vaja kohvi juua ja arveid teha. See liiklus ajab vahest hullult närvi ja teist käiku ka ei ole aga nii kiire on, et ei saa remonti ka viia.
Kõik see tekitab töö narkomaani fiilingu. No jah, mul on hetkel seitse päeva nädalas tööd. Vabad päevad käivad küsimise peale aga tegelikult mul polegi millegi jaoks eriti puhkust küsida. Mõnus jume on peal, lõuana ajal ja õhtul saan meres supelda, mõni õhtu käin külas ka(une arvelt) ja lisaks sõidame me nii kui nii igal pool ringi.

Ja tegelikult olen ise üpris rahul ja õnnelik, sest ma ei tee seda raha pärast(see nii kui nii ei püsi) vaid fiilingu pärast, et ma olen endast midagi andnud.

Ükspäev sai nalja ka. Olime ühel objektil, kus oli mitu erinevat firmat peal ja ema ütles, et vaata, üks tubli ja töökas noormees, mine aja liini, et meil oleks sellist poissi vaja. Mind ajas hullult naerma ja ma ei maininud midagi aga naersin sisimas sügaval, sest seda toredat poissi teadsin ma kunagi väga hästi. Ei hakanud parem mainima. Mõtlesin endamisi, et ema, kui sa vaid teaksid, tema pärast sain ma kunagi kõva peapesu.

Lisaks eelmine nädalavahetus olime Hiiumaal. Esmaspäeva hommikul olid emal ja Helil kõhulihasd naermisest valusad, sest reedest saadik saime ainut naerda. Mina muidugi sätisin ennast raseda sõbrannaga ühte autosse, mis ei mõjunud mulle eriti hästi, sest ma elasin talle nii südamest kaasa, et pühapäeva õhtuks nägin ise ka välja nagu rase!



Ok, jutt sai vist veidi pikk.