Mõistuse viimased ohked

Teate mis, mul katus sõidab ja kohe väga suure valguskiirusega. Esiteks on mul probleeme oma meessoost sugulastega ja need ei ole mitte väiksed ning ma kahtlen, et neid saab ka parandada; teiseks on suhted eksidega nagu nii karil või ma ei teagi kus või oleks õigem öelda, et eksid ei jäta nagu rahule ja ei püsi minevikus, kus nende koht on; sõbrad on väga veidrad ja käituvad selliselt, et ma ei tunne nagu üldse inimesi ära ning kelletki ei ole ka nõu küsida; uued katsetused asjadega, mis ei ole üldsegi positiivsed võiks öelda, et kohe väga negatiivsed; inimesed teavad asju, mida nad ei tohiks teada ning ma ei tea üldse, kust nad seda teavad, kes on nagu liiga palju oma suud pruukinud....jne... Asi väljub kontrolli alt ja ma ei tea, mida teha, kas põgeneda või lihtsalt kohale jääda ning te teate, kuidas mulle ei meeldi, kui asjad on nii ebamäärased ja segased. Kas teha vastavalt oma intuitsiooni järgi või lasta mõistusel asi üle võtta? Nii juhtub, kui lased südamel otsustada ja ei mõtle....oled jamas.