Veider on see, et satun siia lehele alati siis, kui olen üksi ja mõtisklen elu üle järele. Vanasti oli ikka nii, et käisin kord päevas ikka läbi ning kribasin midagi, eks see hullustus on jälle mööda läinud või lihtsalt ei taha...ei teagi kumb rohkem. Viimased päevad on väga kiired olnud, praktiliselt iga päev on mingi arvestus või eksam ning kui ei ole, siis vaja ikka õppida ja õppida. Inimsuhted on arenenud ka väga ootamatus suunas. On inimesi, kes on leidnud teineteist ning ehk mõistnud, et armastavad teineteist; on nii öelda tsirkuse paarikesi, kes on suured "sõbrad"...eh isegi praegu ajab see mind naerma, endale tunnistamine on see kõige raskem osa; on inimesi, kes on just kui ära kadunud, ma ei tea miks või oleks õigem öelda, et on toimunud võõrandumine, kuigi seda raske uskuda, aga võib olla...; avatud on üks pandora laegas jällegi, ma ei tea, mis see endaga kaasa toob, ent loodan, et mitte selle, mis oli kolm aastat tagasi...ma väga tahan, et saaks tagasi kasvõi pool sellest, mis kunagi oli-ma nii loodan, aga jah aeg annab arutluse
Kas pole imelik, et me sageli häbeneme rääkida asjadest, mis tegelikult teeksid meid õnnelikuks. Ma ei saa aru miks? Kas seepärast, et oleme elult juba piisavalt valusasti nina pihta saanud oma kunagise siiruse ja lihtsameelsuse eest või tunneme ebamugavust paluda midagi, just kui see näitaks nõrkust. Üks inimene küsis mu käest, kuhu on kadunud mu lihtsameelsus ja ma ei osanud vastata, ma ei tea isegi. Tegelikult poeme valu kartuses külmuse ja ükskõiksuse taha, teeme näo, et see ei häiri meid üldse, ent reaalsuses sööb see närvid seest. Me käitume nii nagu oleksime täiesti uued inimesed ning mis on väga kaugel sellest, kes me tegelikult oleme ja ajapikku muutumegi hoopis teistsugusteks. Arvate, et paremaks, oh ei just halvemateks...kuid alati on olemas lootus
