Laulupidu

Eile selgus huvitav asjaolu, et inimesed ootavad alati midagi minult, mõtlemata, et ka mul võiksid olla tahtmised. Avastasin, et see semester on mind täielikult ära tapnud vaimses mõttes, ma ei tea, kas see on tingitus sellest, et elan kellegagi koos või lihtsalt on need emotsioonid, mis mu ümber möllavad. Igatahes on mul sellest jamast kõrini...
Samas tegin eile elu suurima lolluse vist. Nimelt otsustasime Kerruga, et läheme laulupeole, aga jah, peaks mainima, et tekiila haigest peast ei ole soovitatav. Lõppkokkuvõte oli see, et kassikal oli mul väga halb olla ning laulmisest ei tulnud midagi välja. Peale kauba kummitab täna mind palavik. Nii kehva enesetunnet ei mäletagi, et mul oleks ennem olnud.
Ahjah mõned vist mõnitavad ka, aga eks igale inimesele on vaja tsirkusetola.

Emotsioonid

Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et emotsioonid ei ole minu jaoks. Ma ei oska nendega midagi peale hakata ning peale kauba kurnavad nad mind tohutult ära, eriti sellised pikaajalised. Praegu olen sattunud mingi veidrasse mängu. Nimelt üks inimene tõmbas mu sinna sisse, kuigi juba alguses mõtlesin, et tahan sellest eemale hoida, sest teadsin, et asi teeb lõpuks mulle endale haiget. Ja nii ongi see läinud, seega: Annela aitäh. Ma ei saa aru, mis inimene sa oled, kas sa tõesti arvad, et kui sa suudad Kätlini minuga riidu ajada, et ta tuleb kohe sinu juurde ning tahab kohe best friends olla. Esimest korda näen elus, et keegi niimoodi tüli või halba maiku enda pealt teiste peale üritab veeretada ja veel niimoodi. Uskumatu.
Arvatavasti sa ei saanud jälle aru.
Eile, kui te olite rääkinud, siis Kätlin ütles mulle ühe lause, mis pani mind mõtlema, samas oli ta ka pahas tujus. Ja siis meenus mulle üks teine lause, mida sa arvatavasti täiesti eitad-ma tean sinust nii mõndagi. Siiski ma arvan, et sa tead seda lauset väga hästi ja kui ei siis vaata järele, sest sul on see jutt kindlasti alles või kadus see jälle müstiliselt ära. Samas ma tahaks ikkagi teada, mida sa siis tead minu kohta.
Nii naljakas kui see ka ei oleks, jään ma ikkagi kaotajaks. Isegi kui olen kõrvalvaataja ja ei näita välja, kuidas asi ärritab mind. Kunagi oli Piretiga umbes samalaadne olukord, kus üheks teiseks tegelaseks oli Kadri, ent too kord asusin kohe äkkrünnakule ning ütlesin välja kohe selle, mida mõtlesin. Ent lõppkokkuvõte oli ikka see, et kaotasin 12 a sõpruse, hoolimata tulistest sõdadest vanematega ning kõige muu jama pärast. Ainuke vahe oli see, et asi võttis aega tunduvalt kauem.
Eile pesemas olles tulid lihtsalt pisarad ilma mingi põhjuseta ning nukrus võttis maad. Kuigi ma arvan, et tean miks, siis kas tõesti jääb see kestma.
Emal oli hea hoiatus, ära lase inimest enam nii ligidale... Jah, inimesed ei mõista, et naeratus peidab vahest....

Ööorienteerumine

Nimelt eile Kätlin küsis mu käest, et mida ma õhtul teen ning ma kilkasin, et plaanis ei ole midagi ning nii ma siis ütlesingi kuuetunniselisele retkele jah, kuigi jah seda ma ei teadnud siis veel, et see nii pikk on. Samas olen ka õnnelik, et ütlesin, sest ega sa ikka muidu ei lähe mingeid elupuusid võõrastesse hoovidesse otsima ning koera otsima; poleks muidu näinud, kuidas Kerru prügikastis käis tuhnimas, aga eks kõigil ole rasked ajad; ei oleks teadnud, et Tartus on lagunenud Kase kohvik, mille katusele oli joonistatud vares; et Tartus on kümme paari raudtee rööpaid ning et kuskil tühermaa peal on sinine maja koos sinise ämbriga, kuigi jah kella poole kahe paiku eriti ei näe, mis värvi asjad on, aga seda vähemalt kontrollis suurepärane Kerru ja Veiko, kes tungisid läbi võsastiku ning käisid künnimaad uurimas. Ka surnud ei saanud eile rahus olla, sest rahvas käis hauda otsimas, aga jah, vahe oli selles, et kõik see toimus öösel ning surnuaias on üldjuhul väga pime-loodan, et keegi seal ei komistanud, sest see oleks ikka päris jube-näiteks komistad ja lööd pea ära ning hommikul ärkad ning rist ka kohe kõrval, siis jooksed vist kohe tulist jalu minema ja mõtled, et oled lolliks läinud. Ahjah biomedicumi juures oleval alleel on neli pesakasti ning kahe vennal on 38 paari rihmasid.

Aga asuks nüüd kurvema asja juurde. Nimelt täna on mu vaesed jalakesed nii traumeeritud, et praktiliselt on käimine täiesti võimatu ning praegu mõtlen, et huvitav, kuidas ma koju saan, sest mul on jalad kohe niiiiiiiiiiiiiiiiiii väga valusad. Üldse on kogu keha nagu tules-õpetus järgmine kord muretse auto või jalgratas :P

Tüdruk nimega Annela

"Ammu aega tagasi elasid ühes väikses külakeses nimega Tartu kolm tüdrukut: Annela, Kätlin ja Reena. Nad kõik olid omavahel sõbrad ning koos tehti igasuguseid lollusi. Vahete vahel tuli ka nääklemist ja arusaamatusi, kuna kaks nendest olid pärit Suurest Linnast ning teadagi ei lähe suurlinna mõistmised kokku väikelinnaga, aga tavaliselt lahendati need kohe kiiresti kiiresti ära, sest parimad sõbrad ei tahtnud, et nende vahel midagi halba oleks.
Aga siis ühel päeval hakkas tekkima mingi imelik hõõrumine Annela ja Kätlini vahel ning asi läks ikka edasi ja edasi. Reena mõtles, et parem mitte ennast sinna segada ning lasta neil omavahel asjad ära lahendada. Ent see oli vaid enesepetmine, sest mis "tüli" see oleks, kui ei saaks teisi sinna segada ja nii juhtuski, et Reena segati asja sisse ning vaimuhiiglase Annela pea hakkas tööle. Nimelt mõtles ta, et kui susida ühte, et ehk annab siis teine ka järele, aga paraku ei arvestanud ta asjaoluga, et mõlemad oli pärit Suurest Linnast. Asi võttis väga inetu poole. Lõpuks tuli Annela Kätlinile juurde ja hakati siis maid jagama, kes süüdi ja milles probleem. Samas tuli välja püha tõde, et head inimesed omavahel ei tülitse üldse. Sellega aga öeldi praktiliselt kõik-Kätlin ja Reena on saatanasigitised. Oh seda õudust! Ja nii selguski jube tõde, ent siiski heasüdamlik ja malbe Annela otsustas anda veel ühe võimaluse Kätlinile ja viimane nõustuski.
Läks natuke aega mööda ning asi oli ammu unustatud, vähemalt Kätlin ja Reena olid asja maha matnud. Samas läks nende jaoks ka aeg kiiremini, selles suhtes, et vahepeal oli nii palju asju juhtunud, et paari nädalased sündmused hakkasid või õigemini olidki juba tuhmunud. Ja siis tuli Annela jutuga, ei miks Kätlin oma blogis väidab, et Annela ja Reena on tülis...selgus veel kohutavam tõde, mis ajaks nii mõnelgi inimesel karvad püsti.
Nimelt selgus, et üks tegelastest on väga pedantlik ja luulude käes vaevlev psühhopaat, kes oma kõrge ea tõttu varsti arvatavasti teise ilma läheb. Teine arvatavasti kannatab aju haiguse käes, sest inimesele puudub igasugune loogiline mõtlemine. Samas on suuteline ühe minuti jooksul korduvalt öelda lauseid, mis tegelikult on täielikult vasturääkivad, kuigi keegi pole kunagi väitnud, et Alzhaimeri tõvel ei või selliseid ilminguid esineda. Kolmas aga oli puhta saatan, ses suhtes, et nii alatumat inimest ei saa vist kuskil maailmas olla.
Julm, aga selline see maailm on, midagi sinna parata ei saa. Aga siiski jääb üks asi ikka veel lahtiseks, kas Annela ükskord ka mõistab, et asi on ära lõpetatud või jääb ta jahuma seda veel pikaks ajaks?? "

Aga öeldakse lootus lollide lohutus.

NB! Täpsustused juba järgmises numbris :)

Hea päev

Täna õhtul kell kuus saan mina vabaks :))) ehk siis lubadus sai antud ja on täiesti ellu viidud. Pealekauba saan ma täna ka tln...kas päev saab veel paremaks minna :D

Idiootsuse kõrgtase

Juba mitmendat päeva tõusen ma üles, söön ja panen riidesse ning siis mõtlen, et ma ei viitsi kooli minna ja ma ei lähegi. Aga ma ei saa aru, kas mulle ennem ei või see teadmine kohale jõuda, kas see oleks liiga palju palutud, vähemalt saaksin rahus magada, aga kus sa sellega. Peale kauba on viimased päevad nagu eriti imelikud olnud. Nimelt vahet ei ole, kas magad või mitte, väsinud oled nii kui nii kogu aeg ja tuju on ka väga allpool nulli. Õues on ka jälle kuradi külm, eh mõtlesin, et lähen just tln kevad asju ostma, aga tuleb vist välja, et tuleb talve ja sügis asju osta :(
Ahjah sain jälle suurepärase asjaga ka hakkama, mida te arvatavasti juba teate. Nimelt Kerru ühe sõbraga, hmm kas ma mitte ei ole tore inimene. Nii et igati paras aeg on tln ära minna, vähemalt saan endasuguste hullude keskel olla, kus ma ei tunne ennast nii kehvasti ning kes võtavad mind sellisena nagu ma olen ja teavad mind. Samas avastasin, et ma ei oska enam tülitseda ka, ses suhtes, et isegi kui tean, et olen õigesti käitunud, siis ikka tuleb kuskilt mingi südametunnistus...jube. Selle peale võiks öelda, et olen softiks muutunud, mida tegelikult ütles ka mu elukaaslane kunagi. Ennem olin selline tugev ja rohkem enesekeskne ning mis nüüd-haletsusväärne. Aga selle vastu on ainult üks ravim-rohkem aega Tallinnas ja asi läheb paika.
Igatahes on nii meeldiv ajuvaba nädal olnud.
NB! Kerru, sulle vist oli lool õpetlik sisu või mis...


Ja millega tegelevad meie teised pätid, ehk siis Yv ja T ??????

Red rose

Ühel õhtul läks üks tüdruk oma sõbrannale külla ja siis hakkasid nad rääkima. Selgus, et inimene, keda arvati, et võib usaldada, tegelikult ei tohi ning nii nad arutasid, et kuidas siis käituda ja milliseid muutusi teha. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Nimelt hunt, kellest oli räägitud, tuli msn rääkima ning üks tüdrukutest kirjutas nii nagu asi talle tundus ja ütles oma arvamuse, mida enam jaolt ka jagas teine tütarlaps. Jutt läks muudkui edasi ning sõnad muutusid aina tulisemaks ning lõpuks sai villand. Ei ole mõtet rääkida, kui inimene asjast aru ei saa, ega mõista, milles viga oli. Jutt jäeti pooleni ning hakati tegelema teiste asjadega, aga siis helises ühe tütarlapse telefon, aga viimane ei soovinud vastata, tekkis küsimus, milleks ja kas tasub. Ja nii tütarlapsed lihtsalt olid, kuni järgnes vaikus, kuid selle purustas mõne aja pärast uksekell ning kõhedus lõi hinge. Üksteise otsa vaadates otsustati mitte ust avada ja nii vahelduski helistamine ja uksekell, kuni lõpuks otsustas üks tütarlastest minna ja avada uks. Ent ukse taga oli punane roos koos vabandava tekstiga..................... järgnes mõtlik paus ning kaks naljatilka mõtlesid, et mis nagu toimus, kas see peaks midagi muutma. Muidugi on tore roosi saada, aga kas see muudab asja olematuks....

Esimese vaatuse lõpp...


Olen väsinud olemast second, ei ole vaja minu heakskiitu, ma saan ju asjast aru...

Üks päev

Ma ei saa nagu aru, ainult üks päev ei näita oma nägu kooli ning kohe kui näitad, siis tuleb nii palju küsimusi, et ei jõua neid korraga ära vastata. Eh eile mõtlesin, et jama lausa, et kooli ei läinud, mölutasin niisama päeva maha, tehes mitte kui midagi, aga täna juba mõtlen, et ei tea, kust aega peaks võtma, sest need asjad, mis sai tööde nimekirja pandud ületavad igasugused normaalsuse piirid.
Ahjah eilne suurem tegu oli see, et sai maha käidud oma kolm kilti, kuna käisin elukaaslasega uurimas epat ja avastasime, et pööningult saab villa tasuta ja värvi võid ka suvaliselt majast ära kanda, mis oli nagu liiga veider. Peale selle sai mu elukaaslane shokki. Nimelt silt raamatukogus-võta kaasa, oli tema jaoks juba liiga palju ning peale seda hakkas ta lihtsalt kordama, võta kaasa ja ei midagi muud. Samas võib olla annab siin kasvatus tunda, sest vaata, kui inimene on harjunud, et ta pidevalt peab ennast jälgima, kuna seda kõik teised teevad ning kadunud on inimeste vaheline usaldatavus, siis sellepärast, ei saagi me vist aru sellest, kuidas epas kõikidel nii vaba voli on. Kuigi jah pööningule minek, see oli liiga veider, isegi enne pööningu ust oli tool pandud, väga veider. Järgmine kord läheme uurime edasi ehk siis läheme lennukatele külla ja vaatame ringi.

Muide ärge ära unustage, et neljapäeval toimub debatt"Mees ja naine", kus arutatakse soorollidest. Huumor on ju alati tere tulnud.

NB! Kevadpäevadeni on jäänud ainult loetud päevad veel ja hoiame pöialt, sest väiksel pätil on homme kaitsmine :)))

Horoskoop

Kui oled unistanud, et kõik asjad omale kohale asetuksid, siis nüüd on see kauaoodatud päev käes. Sel lool on sinu jaoks õnnelik lõpp. Oled elu ja endaga rahul ning armud kogu maailma iga tunniga üha rohkem.

Kas tõesti on nii või on see ainult illusioon? Jään ootama

Midagi ka neitsidele:
Sulle tundub, et maailm on karm ja ebaõiglane. Oled täna kergesti haavatav. Vajad rohkem soojust ja tunnustust. Otsi mõni vana sõber üles, kes oleks valmis sind kuulama ja lohutama.

Miks siis kohe nii haavatav???

Ja ka pisikesele pätile midagi:
Oled entusiastlik ja koostöövalmis, tõeline energiapall. Jõuad palju tehtud ning sul jätkub jõudu ka selleks, et veeta üks eriliselt mõnus õhtu sulle olulise inimesega.

See läheb kohe väga täppi, aga siiski Kätu, kes on see eriline inimene, kas enam ei olegi meiet :(

Braveheart

Ma ei viitsi täna midagi teha ning mõtlesin, et ei lähe kooli ka, aga nüüd südametunnistus piinab...jama kuskilt on see jälle välja ilmunud. Kuigi jah oleksin võinud siis täna magada, aga kus sa sellega, ma pean ikka üles ärkama. Samas täna enne kella seitset lasti all mingit oasise lugu ka veel ja ma mõtlesin, et püha jumal, kas ma tõesti kuulen valesti või on mul nii häälekas uni :)
Peale kauba tahaks tln, selline koduigatsus on ka peal, kuigi jah see nädalavahetus saan, aga tean, et tegelikult möödub see nii ruttu, et jube lausa.
Eile möllas ka chanelli tooted ja naerda sai ikka päris kõvasti, aga elu on ju mäng :))) Kusjuures eile tegin Kerrule ka ettepaneku hakata karsklasteks, mis tegelikult on päris hea mõte ja väärib kaalumist, aga iseasi, kas ka tln rahvas seda uskuma jääb. Juba praegu manan ette oma õe näo, kui ma talle ütlen, et hakkasin karsklaseks, arvatavasti ta küsiks, kas midagi on juhtunud :)
Uh ei jõua ära oodata suve, kui saab Pärnus mõnusalt aega veeta ja igasuguste lollustega tegeleda ja tahaks nii väga juba väikest Egertit ka näha. Ei tea, kas see aasta toimub ka kellegi mälestuskontsert, eelmise aasta Raimond Valgre oma oli päris omapärane. Praegu tuleb meelde veel üritus-Tere, Pärnu suvi-kui ma koos oma õdedega olin ja pärast, kui telekas näitas asjast lühikokkuvõtet, siis Rainaga mõtlesime, et huvitav, kus me siis olime, sest me küll ei mäletanud, et sellised asjad oleks seal olnud....tahan nii väga suve juba


Ent praegu on mõttes ainult geomeetria, projekt ja veel kõik muu jama...

Piknik!

Mis te arvate, kui läheks õue õppima. Peaks eelmist kevadet meenutama. Atlantise kallas sobib suurepäraselt ju. Või läheks kuhugile aasale piknikule, sõidame rongiga mingi suvalise peatuse edasi!

e-õppe konverents

Eile nimelt käisin koos Terjega e-õppe konverentsil, mis iseenesest oli küllatki huvitav ning pani mõtlema. Aga kõige huvitavam oli see, kuidas me otsisime epa peamaja. Nimelt Terjel oli meeles, et see asub Kreutzwaldi 46, ta luges meili, mille õppejõud oli saatnud ja nii me läksimegi sinna, aga tegelikult oli see mingi piimakvootide või mingi piima proovide võtmise maja. Igatahes oli nalja meil nabani, sest tegelikult olime juba pool tundi jalutanud ning olnud vist metsainstituudi juures, sest mina teadsin, et see suur maja, mis jääb Tartusse sissesõidul vasakule, on epa hoone. Ning nii me läksimegi tagasi, sest mõtlesime, et ega loomakliinikus ikka ei ole-head ohmad küll. Nii me käisimegi edasi tagasi, kui lõpuks leidsime epa üles.
Maja oli väga ilus, aga siis hakkas mind huvitama nimelt ventilastsioon, sest kui ausolla, siis ma seda küll ei leidnud või olen ma nii tobu, et ma tõesti ei märganud seda-asi oli väga kahtlane ja pealekauba oli seal väga väga palav. No ja kui me jõudsime lugemissaali ja seal arvuteid nägime, uh siis tundsime kohe uhkust, et õppime liivis, sest meie suureks hämminguks oli see, et seal kasutatai windows 95 ja 98. Peale selle ei saanud me aru sildist-Kaasa võtmiseks, kas sealt saab lihtsalt raamatuid võtta??? Uurisime ja tolgendasime seal oma tund aega niisama. Ka õpilasi oli vähe, isegi mata majas võib rohkem kohata, tunni ajase vaatluse jooksul nägime ainult no keskelt läbi 15 inimest, keda võis pidada üliõpilaseks.
Nagu te teate, on mul oma teema wc ja nii ka seal. Nimelt tahtsin minna vetsu, aga teate, mis välja tuli, see oli kinni, lukus ja nii ma pidingi oma põie ühikasse vedama, sest teist wc ei viitsinud ma enam otsida. Ahjah sööklatädiga rääkisin ka juttu ja käisin taga köögis ka- omamoodi kogemus :)))
Praegu mõtlen, et kui Kerru oli erikas, siis miks Rauno mulle vastu kõndis, jälle pani poppi, aga ju siis oli vaja raamatukogus ennast harida. Ka maalid olid huvitavad, eriti maal-Kärbes laseb nurka- nii kunstipärane :)))

Igatahes muljeid oli väga palju ning nagu ma Kätule juba ütlesin, tuleb uus ekskursioon sinna teha ja vaadata seal veel ringi.

Eilne ct

Algul olid mul suured kahtlused, kas minna kluppi või mitte, aga siis otsustasin ikkagi minna, mis kokkuvõtes oli hea. Klubis oli kohutavalt palju rahvast ning mõnus kuumus kummitas ka veel. Peale selle oleksin ma nii heast huumorist ja vaatepildist muidu ilma jäänud. Nimelt suhteliselt koomiline oli vaadata Terjet, keda üks tüüp üritas ära sebida ja veel millised kaadrid sai jäädvustada-oh naeratus tuleb näole. Samas sai ka teisest pätist väga ilusa pildi, kuigi viimane väidab, et tema ei jää kunagi pildile ilusasti, aga eile oli küll ok. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Ivarit nagu kui pime võib üks inimene olla, aga vähemalt peab au andma, julges ka teist korda tantsima mind paluda....irw.
Muide Kerru, kui sa vahepeal mind Raunoga tantsima jätsid, siis mul tuli meie õhtu meelde ja see jutt, mida vaesekesele ajasime, isegi häbi oli mingi hetk..."annast" jutt- no seda naersin veel pool ööd, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Aga nagu sa ütlesid, et kui hakata järele mõtlema, siis püha jumal...me oleme koomikud :D

Kusjuures Kerru sa võiksid need pildid tõsiselt kuhugi üles panna :D:D:D Need nii suurepärased kaadrid.

...

Jah, mul ei ole aega ja kui keegi julgeb mulle väita, et aega tuleb leida või et kuidas sul ei ole aega, siis ärge solvuge, kui ma teile käratan. Ju ma olen siis ohman, kes kuidagi oma asjadega hakkama ei saa ja ma ei oska oma aega planeerida. Kõik ei ole nii võimekad, et oskavad, loll on ka raske olla. Pealekauba tahan ma ka puhata.

Loll lammas pusimas oma kodutööde kallal :(

Jippii-jee, Jippii-joo, karujooki joo...

Polegi midagi kirjutada! Lihtsalt väljas täna enam-vähem normaalne ilm. Varsti vaja majandus matasse minna, mis on täiega unejutu tund. Aga varsti hakkame seal klassi ees ise tundi andma ja oma 45 minti ka veel. Yeah right!! Oh seda õnne küll!!

Yvy tegi mulle hea ettepaneku. Sellel nädalal iga päev peole minna, alustades siis juba tänasest ja lõpetades neljapäeval. Ta pole nii kaua peol käinud, nüüd siis vaja kõik järgi teha.. Aga kui ma nädalalõpuks ikka veel elus olen, siis jummal tänatud selle eest.. :)) Aga ma pean ju kooli ka veel jõudma.. MITTE NAGU MÕNI!! :))))

Oki doki siis, tundi minema neiu nüüd!!

PÄIKEST ;)

Emotsioonid

Juba eilsest loen ma väga huvitavat raamatut nimega Emotsioonid-Dylan Evans.
Raamat räägib emotsioonide ajaloost ning viimase aja emotsiooniuuringute suundadest ja avastustest. Oma suureks avastuseks leidsin raamatust nii mõndagi. Näiteks osad tunded nagu viha, rõõm, hirm, üllatus, vastikus ja mure on baasemotsioonid ehk siis nad on sünnipärased ja neid me ei saa varjata. Kusjuures need on kõikidel rahvastel samad, ainult mõningates kultuurides on seatud mingid reeglid, mis tegelikult panevad paika emotsioonide avaldumisvormid lähtudes sotsiaalselt aktsepteeritavatest vormidest. Samas on olemas ka kultuurisõltelised emotsioonid nagu näiteks metsseatunne, mis esineb näiteks Uus-Guineas, mis iseenesest tähendab seda, et inimesed käivad nagu täpselt metssead:tormavad sihitult ringi ja ründavad ette juhtuvaid asju ja inimesi.
Kindlasti tekib loomulik küsimus, aga kuhu paigutada sellised tunded nagu armastu, sellist nähtust võime liigitada aga kognitiivsete alla, sest tegelikult ei ole nad sünnipärased, aga samas ei ole nad ka sõltuvad ühiskonnast.
Teadmistväärt oli ka fakt, et inimesel on kaks hirmu projektsiooniteed. Nimelt esimene tee on ülikiire, kuid tihti ekslik ühendus. Teine aga aeglasem, kuid täpsem. Ja nii ongi, et kui teine närvitee olukorda hoolikalt kaalub ja leiab, et oht ei ole reaalne, siis lõikab läbi esimese projektsioonitee poolt tekitatud reaktsiooni. Kusjuures foobiate all kannatavatel inimestel on teise tee funktsioonid häiritud.

Hea raamat, pool on jäänud veel.

Hea mõte

Mida teha, kui hommikul ärgates on esimene mõte “Oh õudust, kuidas ma täna küll kõigi nende jamadega hakkama saan?“. Jube hirm on eesseisvale päevale mõeldes ja ükski mõte ei näi asjale lahendust toovat. Ega siis ei jäägi muud üle, kui võtta kapist paar kõige naljakamat/võikamat/hullumeelsemat või siis vanemat aluspesu (sobivad ka abikaasa omad), panna need julgelt kõige viisakama kostüümi alla ning uksest välja jalutada. Kui päevajooksul tekib olukordi, kus tundub, et asi on täiesti hull, mõelge oma “karjuvale“ aluspesule ning kõik probleemid kaotavad oma hirmuäratavuse.

Nalja nabani, aga kõige parem huumor hakkab veerand üksteist, kui mul hakkab kontrolltöö, millele järgneb kohe ka teine ehk siis neli tundi ajude kärsatamist. Ahjaa pärast on veel projekti arutlemine, hmm kui meeldiv päev :P:P:P

JA JAH

Küll täna oli tore päev. Eriti seal analüüsi tunnis, kuhu yvy mind vedas.. :)) Naera või ribadeks. Yvy ja Reena otsustasid mind kiusama hakata. Krt kaks ühe vastu ei ole aus kah.. On ikka päti kari kah.
Aga Reena ikka täna ütles. Hakkasime siis klassi minema ning mingi neli kutti ka seal samas. Reena siis kõva häälega:" Laseme meie dzentelmenid siis ikka enne klassi!". Ja ennäe imet, kõik neli jäid seisma ja lasid meid enne klassi... :))) Oli ikkagi neis kuttides ka natukene viisakust, vähemalt vihjest said nad küll aru.. :)))
Kõige parem aga oli siis kui ma nr.meetodi kontrolltöö kätte sain - õigi meie kolme tööd siis võtsin enda kätte, kuna kaks pätti otsustasin meil koju ära minna.. :))
Arvake, kas me ka läbi saime sellest? "Loomulikult" - enam-vähem max punktid ikkagi..:)))...
Aina paremaks läks päev.. :))

Päikest teile kõigile!!

NB! Anonüümne, kuidas siis sinu elukene on ka vahepeal läinud. Ei ole endast viimasel ajal üldse märku andnud. Kuidas saiaklubi kokkutulek ka siis läks?

Krt ei tohi söögi peale mõelda, kõht juba korisebki.. Kohvikusse vaja minna, äkki seal saab mõne hea juusturulli...

Zoom

Mnjah eilne õhtu oli huumoririkas, ent täna on tunne nagu oleksin haige või julmalt külmetanud-jookse veel nii alasti riides. Pea on väga naljakas-nii tühi ning praegu avastasin, et mul on siin klassis nagu selline mühin, et jube lihtsalt. Kas tõesti on ventilatsioon nii tugev või mühiseb minul peas? Igakord kui Kerru juures olen olnud, siis järgmine päev on raske koolis olla-oma voodi, jääb ikka oma voodiks.

Tegelikult arvan, et olen lihtsalt vähe maganud, sest eilne naermine ja lällamine väsitas ikka täiesti ära-peas käib praegu zoomimine, aga vähemalt oli lõõgastus missugune.

Ja lähebki õppetöö lahti.... :)

Tervis

Hans Zimmer ja Billy Idoli lugu-speed-meie lemmikud ning lähevad kokku ka kaasaja teemaga.
Kõik tahame midagi, mõtlemata oma tervisele ja vaimse ning füüsilisele tasakaalule. Avastasin, et ma ei tea kunagi, mida ma teen näiteks kahe tunni pärast või kus ma juba olen. Vanasti ikka oli teistmoodi, aga teate mis, see on küllatki väsitav. Praegu peaksin ma õppima, aga mida ma teen, mitte midagi, vaid segan Kerrut, kes üritab õppida.

Bad to the bone

Unenägu

Nägin täna öösel nagu nii reaalset unenägu, et endal hakkas ka paha. Nimelt tegin süüa ning siis kui ma olin saanud munad ära keedetud ning ka ära puhastatud, siis Kätlin tuli ja viskas need prügikasti. Kuigi ta väitis, et kogemata, siis mul küll selline tunne ei jäänud ning ma olin kohutavalt löödud-minu toit juuuu
Ma võin ikka nii absurdseid asju näha. Samas tekib loomulik küsimus, et mida teeb ikka inimese aju öösel. Kas puhkab või mõtleb veidrusi nagu see unenägu?

Ma ei saa aru, kas meie parasiitloom ja hallhiir ei käi enam üldse koolis, kas neil ei olegi enam tunde või. Kogu aeg on kodus, lähen ma hommikul, siis on kodus, tulen ma õhtul ja ennäe ikka kodus, liiga mugavaks on asi läinud-üleskutse Kätu

Lihtsuses peitub võlu

Inimesed peaksid jääma lihtsaks ja heaks,
kui vaja on, siis nutma, kui mõistetakse, et ei ole enam pääsu,
armastama, kui tuntakse, et selleta ei saa.
Vihkama, kui arvatakse, et neil on õigus
ja oskama olla õnnelik.

Ja ikkagi eksitakse...

Elmaril on tunne, et kevad on õhus...

Kevad on kätte jõudnud ning õues on nii mõnusalt soe, et tahaks kohe terved päevad ainult õues veeta, sest umbne klassiruum või audikas tekitab masendust, millest võib teha ka kohe järelduse, et tuleb hakata oma päevi lühendama :)
Alles hiljuti arutasin koos oma elukaaslasega, et praktiliselt kõik meie vanast klassist käivad kellegagi ning no paralleel klassist ei tasu üldse rääkida, seal juba mõned lapsevanemad, aga meie ikka veel vabad ja vallatud, et millest on see siis tingitud. Avastasime, et üks meist on hästi emotsionaalne ning käratseja ja teine on vaikne, aga pedant. Samas kas tegelikult tasub üldse nii varakult kohe hakata kellegagi hullu pereteemat arutama, kust küll inimesed võtavad, et kõik tuleb korraga elus saavutada, aega ju on veel ning küll kõik tuleb omal ajal. Kusjuures arutasime ka huvitavat ilmingut. Nimelt vanemad mehed leiavad endale väga noored naised ning teame ka oma tutvusringkonnast selliseid noori naisukesi, kes käivad endast tunduvalt vanemate meestega, erinevus on lausa 20 aasta piires. Kas tõesti enda vanuseid siis ei leita või kas mehe varandus on siis nii määrav? Kuhu küll noored on välja jõudnud? Siin kohal arvatavasti ütleks mu elukaaslane, et näe, vanem räägib jälle, aga tegelikult on see ikka päris jube, sest kui mõelda, et mida ikka üks 40 aastates mees räägib endast 20 a noorema naisega, ega vist eriti midagi. Kuna olen ise ka vanemate inimeste seltskonnas tihti ning kui järele mõelda, siis põhjuseks võiks pidada raha, sest armastusest ei saa sellisel juhul küll juttu olla, muidugi ma ei välista erandeid, aga siiski on selle taga suhteliselt tihti raha.
Samas kui vaadata enda vanuseid, siis tekib küll olukord, et püha jumal, kas ma peaksin tõesti käima siis sellise ennast imetleva egoistiga või teine äärmus on tossike, kes vaikselt nohiseb kuskil. Kuhu on jäänud normaalsed või sellised keskmised mehed ? Kuigi jah,ega erilist vahet ei ole, sest praegu suve hakkul ei olegi vaja lisakohustusi, aga mõtlemisainet on küllaga.
Aa jõudsime ka järeldusele, et tulevikus oleme me üksi ning et see on paratamatus, sest me oleme liiga ise ja no milline mees tahaks endale sellist naist, kes kogu aeg tahab kõike ikka ise ja ise :))) Sellega tuleb mulle meelde üks vestlus, mis oli mul endast kõigest kolm aastat vanema mehega, kellele väitsin, et lapsi ei taha ma elus sees või siis kui olen 35 kanti ning selle peale tehti suured silmad ja küsiti, et kas mul on viga midagi. See aga tekitas minus tohutult palju nalja, sest tegelikult ei ole mõtet lapsi siia ilma sünnitada, kui sa ise ei ole majanduslikult kindlustatud, pealekauba tahaks nagu elu ka näha ning reisida ehk siis vabadust nautida. Ütleme nii, et antud tegelasega katkesid mul suhted, sest peale selle avalikustamis suhtuti minusse nati teistmoodi, kui mitte öelda, imelikult, kuigi ma ei mõista, mis selles siis nii jubedat oli.

Naljakas viimased päevad olen tegelenud mingi kuradi eneseanalüüsiga ning avastasin cosmopolitanist, et ehk oli mul tõesti vahepeal stress, mida üritasin hullu pidutsemisega leevendada, ent mis tegelikult mõjus tervisele veel laastavamalt(magamatus, põiepidamatus jne)-irw. Nüüd aga on asi hoopis teine, sest tõusen hommikuti nii vara üles ning unevajadus on ka märgatavalt vähenenud, võta veel vitamiine(pühapäeval tõusin ma enne kui Kätu, mis on täiesti ebanormaalne).
Eile käisin veel Kerru juures ning öine jalutamine tõi veel huvitavaid mõtteid pähe ning pani osad asjad paika. Samas mõtlen juba õudusega, mida Kerru peab tegema, vaene tema. Nimelt 25 leheküljene inka tekst ei ole naljaasi teha ning seda sa ei tee nii lihtsalt ära, et mõtled, ah teen selle ära, mis see siis teha on. Kuigi ega mu enda olukord parem ei ole, mingi kuradi projekt on nagu nöör ümber kaela kogu aeg.

Kusjuures ärge ära unustage varsti on tudenginädal ning siis te teate, mis möödas on ehk lubadused on täidetud ning ülejäänud jätan teie fantaasia hooleks, sest sellest teil puudu ei tule...

I still feel good....so good.... :))))

Muusika

Muusika annab mõtte ja mõnikord ka viib selle. Elu on muusika ja muusika on elu, täielikult samaväärsed lihtlaused.
Krissu, mind hakkas nüüd see lugu kummitama-Hans Zimmer-Tell me now, kuigi ma ei mäleta seda lugu filmist, aga siiski on see väga hea lugu.