Modelleerimis nädal

Oh ei teagi kust alustada…igatahes alustasin oma teekonda Poola laupäeval(22 augustil) Tartu bussijaamast, kust sõitsin siis Riia lennujaama. Jõudes kohale mõtlesin, et annan oma kohvri ära ja lähen jalutama, sest ma ei olnud kunagi olnud seal. Lihtne mõelda, raske teostada, sest pakihoidlas olid täiesti umbkeelsed inimesed. Seega läks mu plaan luhta ja pidin passima lihtsalt niisama terve tunni ja alles siis kui check in hakkas sain oma kohvrikese ära panna. Järgmine katsumus oli lennujaamas süüa saada, sest kahjuks ei räägi isegi noored inimesed inglise keelt või siis nad ei saa aru, ent lõpuks sain oma kohvi ja mingi pastaroa kätte-kuigi tahtsin lihtsalt hommikusööki-omletti. Suur oli mu üllatus, kui ma nägin lennukit, millega pidin Poola sõitma, see oli nagu täiesti kohutavalt väike ning loksutas ikka päris korralikult. Esimest korda elus hakkas mul lennukis paha ja kohe väga, sest tunne oli nagu sõidaks mingi hullus tormis. Seega kui ma jõudsin Varssavisse, siis mõtlesin, et mina enam edasi rohkem ei sõida, lihtsalt ei suuda. Õnneks kolm tundi, mis oli jälle vahepeal, sain ma sellest mõttest lahti ning olin valmis jällegi sõitma propeller lennukiga. Jõudnud lõpuks wroclaw sain ma alles õige maigu suhu nagu öeldakse ja nüüd ma alles mõistan, kui tähtis on tegelikult inglise keel, sest ilma selleta ei tee sa välismaal mitte kui midagi. Alguses ei olnud hullu, sest small talki oskab igaüks teha, aga kui esmaspäeva hommikul pidin hakkama füüsikat seletama inglise keeles, siis oli ikka päris jama majas.

Natukene nüüd ka korralduse poole pealt. Nimelt oli üliõpilasi kuskil 70 ringis ning meid jaotati rühmadeks. Meil oli üksteist rühma ja igas rühmas mingi viis kuni seitse inimest. Iga rühm pidi viie päeva jooksul lahendama ära ühe modelleerimis ülesande, mille mingi lahenduse versiooni võis internetist juba leida. Seega esmaspäevast reedeni istusin ma Poola Tehnikaülikoolist kella üheksast kuni õhtul kella kuueni, vahepeal oli loomulikult lõuna ning kaks kohvi pausi. Minu rühma ülesanne oli tegelikult päris lihtne või vähemalt alguses see tundus nii. Nimelt pidime lahendama jalgratturi probleemi ehk kuidas jalgrattur saab võita võistluse, kasutades kõik oma energia ära. Tundus alguses päris tehtav, aga siis kui saime andmeteks ühe pildi ning mitte midagi muud ei öeldud, siis läks asi keeruliseks. Mainiti, et peab arvestama ka jalgratturi jõuvarusid ja väsimust ning seega tekkis kohe küsimus, kuidas sa mõõdad väsimust, sest tegelikult on see ju väga individuaalne, rääkimata matemaatilise mudeli ehitamist tuginedes sellele. Kuna minu rühmas oli üks tüüp Oxfordist, siis jah pidi tal kogu aeg õigus olema ning selle asemel, et võtta netist nagu baasmudel jalgratturi jaoks, hakkas too ajama kineetilist ja potentsiaalset energiat taga, mis iseenesest on loomulik, aga kui sul aega ainult mingi viis päeva, et lahendada probleem, siis ei ole mõtet hakata tegema tööd, milleks kulub nagu aastaid. Ja kuna minu keeleoskuse taha jäi asja selgeks tegemine, siis kulus kaks päeva selleks, et mõista, et alguses pakutud minu versioon on ikkagi õige ning et tuleb lähtuda baasmudelist, mitte hakata füüsikat ümber kirjutama. Seega jah ülejäänud päevad olin ma suhteliselt vait ja tegelesin lihtsalt oma asjadega, ent viimasel päeval oli hea nali see, et oxfordi tüüp tuli minu juurde ja ütles, et okay you were right. See oli hea tunne.

Aga natukene nüüd inglise keelest. Ma ei oleks kunagi uskunud, et sa tegelikult väsid ära rääkimast ja mõtlemast. Praegu on hetk, kus ma lihtsalt tahan olla üksi ja olla vait, ma ei taha mõelda ega rääkida. Vähemalt minu puhul on nii, et see, mida ma tahan inglise keeles öelda, selle ma kõige pealt mõtlen nagu eesti keeles valmis ja tõlgin ära ning kogu see protsess on minu arust väga väsitav. Ent viimaste päevade jooksul olen avastanud, et ma ei oskagi nagu rääkida, sest eile kui kohtusin kohvipausil Miidlaga, siis ma alguses ei osanudki hakata rääkima ning laused tundusid kuidagi kohmakad ja imelikud. Loomulikult oli Miidlal oma seletus asjale, et ma juba mõtlen inglise keeles ning see tuleneb sellest. Ma loodan, et ma saan oma sõnaosavuse varsti tagasi ning seetõttu arvan, et ka selles tekstis on väga palju vigu ja kohmakaid lauseid.

Aga jah nüüd olen ma viimast õhtut siin ning varsti lähen linna peale nii öelda lähedastele nänni ostma :D

Viimane

Täna käisin tööl reaalselt viimast päeva. Selline hea tunne on, aga samas ka kurbus, sest osade inimestega hüvastijätmine oli kurb. Samas iga asi saab otsa ning tuleb vaiksel sammul ikka edasi minna. Loodan, et saan varsti tagasi ka oma energia ja rõõmsuse...

Ma räägin, aga keegi ei kuule!

Intriigiderohke elu

Viimasele ajal teeb mulle nalja asjaolu, et millegipärast olen ma nii öelda intriigide keskel ja kui aus olla, siis ma ei olegi midagi teinud. Olen terve see aasta üritanud hoida nii madalat profiili kui võimalik, aga tundub, et sündmusterohke elu nagu paar aastat tagasi, on mind üles leidnud. Ja kui veel mõelda inimeste peale, kes olid tol ajal minu ümber, siis on mul kahju neist-inimesed ei suuda muudmoodi elada, kui nii öelda mustata teisi. Samas öeldakse, et ainult tugevad suudavad olukorraga leppida ja andestada ning meenutada ikka häid asju! Veel enam, mis on halba selles, et kui inimene tahab midagi ning ta üritab seda ka siis saada. Miks kohe öeldakse, et inimene on ülbe või üleolev? Pigem tundub, et osadele inimestele käib närvidele, kui kellelgi on teada, mida ta tahab ning on visa selle saamiseks.

Olles tulnud tagasi soojalt maalt, siis mõistan üha enam, et inimesed Eestis on nii kinni oma väikeses maailmas ning iseendas, et jube kohe. Lausa hirmutav. Inimesed on unustanud ära, kuidas elu nautida ning üldse tunda rõõmu sellest, mis sul on, nutmata taga asjade üle, mida ei ole. Ja kui päris aus olla, siis on ikka väga masendav olla Eestis-nüüdseks juba neli päeva kodumaal oldud ja selline tunne, et tahaks tagasi päikese alla. Ei ole ju normaalne, et nelja päeva jooksul on käidud pedassaarel chillimas – üksnes mu kohalolek tekitas kellelegi ebamugavust; saanud tunda oma kodumaa seebiooperit, mis kestab juba kuid; kuuldud ühte väga huvitavat nii öelda armukolmnurga seebikat, mille lõppvaatus on mul veel teadmata ja lõpetuseks sai eile käidud superdiivat vaatamas ning seda ihuüksi, sest kopp on ees olemast mingi Venetsueela seebiooperis. Mida vähem ma oma nägu näitan ja üldse kuskil olen, seda parem! Sest teadagi on veevalaja kõige iseloomulikumaks jooneks uudishimu ja teiste inimeste analüüsimine. Ega ilmaasjata kutsuta veevalajaid parimateks inimesetundjateks, ent selleks, et mõista veevalaja vihjeid ja võnkeid on vaja teist veevalajat või küllaltki kõrge vaimse tasemega inimest :D Vähemalt oma seisukohalt võin öelda, et enamvähem kõik omadused, millega kirjeldatakse veevalajat, läheb täkkesse-kohati päris hirmuäratav :))))

Aga ilusat suve lõppu kõigile!