Eluraamatul ei ole kordustrükki!

Palju aega on jälle mööda läinud ja palju uut on ka juhtunud, võiks isegi öelda, et metsikult palju. Nimelt on mul võimalus Soome minna õppima üheks semestriks, mis on nagu super hea uudis...võiks öelda nagu eluvõimalus, sest olgem ausad kui mitte praegu, siis arvatavasti jääb tulevikus selline asi ka ära. Aga nagu iga asjaga, on mingid pilved alati pildi juures olemas: bürokraatia, raha, kerge motivatsiooni puudus ja inglise keel. Kuigi tegin toefl hästi ära, aga ikka tunnen, et ma ei oska üldse inglise keelt. Samas arvan, et ma lihtsalt testi tehes sain sellise ajuloputuse osaliseks, et nüüd aju keeldub inglise keelt tunnistamast nagu juhtus minu üheksanda klassi füüsika eksamiga. Peale eksami sooritamist enam keskkoolis füüsikat ei jaganud, lihtsalt ei jõudnud kohale. Tundub, et aju paneb mingi bloki peale ja kõik, enam ei oska ja mitte midagi ei saa teha.
Kusjuures mitte alati ei ole ajublokk halb, sest näiteks alkoholi tarbimise juures on see osutunud väga heaks-olen nagu karsklane võrreldes eelnevate aegadega. Toimiks see nii ka tunnete või õigemini inimsuhetega, vot siis oleks nagu väga hea. Näiteks, kui sa oled kaks korda sama viga teinud, kas siis ei võiks blokk peale tulla automaatselt, et enam ei tee? Kuigi tunnen, et olen vist isegi õppust võtnud paari aasta tagustest valusatest sündmustest, et ei ürita enam, aga raske on see. Läheb vastuollu minu järjekindlusega, eh vastasel korral ei oleks ma bakat elu sees ära lõpetanud, aga harjutamine teeb meistriks.
Veel enam avastasin hiljuti, et magistrantuur ei olegi tegelikult nii raske, kui alguses paistis. Pigem keeruliseks ja kohati ebameeldivaks teevad selle õppejõud, kes teavad sind bakast ning kellele sa lihtsalt ei meeldi, kuigi reaalset põhjust nagu ei olegi. Aga noh katsumused teevad tugevaks ning varsti olen nagu robot-no emotion, välja arvatud head loomulikult. Peale selle tunnen, et ma olen vist igavene üliõpilane, sest juhendaja räägib mulle juba doktorantuurist, ent see mägi jääb vist mul vallutamata-väikse künka hõivamine on juba piisavalt hea. Samas nagu öeldakse never say never...

Ootan juba põnevusega suve ja augusti lõppu-arvan, et huumorit hakkab saama :D Ahjah reisile tahaks ka jälle minna, ent seekord kuhugi puhtamasse kohta kui egiptus. Mõtted ja kalkulatsioonid juba liiguvad peas ning kui üks seal üleval mulle armuline on, siis võib olla isegi saab.