Viimase piirini viidud!!

Persse kõik!!!
Sellega võiks seda teksti alustada. Täna ma õppisin siis topoloogiat. Lõpuks tuli selline unekas, et pidin kohe pikali viskama. Aga jah, kas ma siis normaalselt magada ka sain. EI!! Ja miks?? Eks ikka sellepärast, et ma nägin unes(kui nii võib öelda) igasugu ühendeid ja ühisosasid ja mitte matemaatiliselt vaid hoopis inimeste vahel. Ja siis vend helistas. Ja kui mõistus oli päris ülesärganud sain ma aru, et kui ma nüüd tõesti enam õppimisel pausi ei tee ja nendeks eksamiteks veel rohkem õpin, lähen ma tõsiselt lolliks. Juba olen loobunud Mõõdu ja Lebesgue eksamist. Vähemalt nii ma mõtlesin ja tahtsin Põldverele kirjutada, et ma ikka sinna eksamile ei jõua. Sest see ei ole normaalne, et ma 130 lehekülge mingit mõttetut sitta pähe ajan, millel ma mingit loogikat ei leia.
Isegi närvi üles kruvitud kui kuradi nett hakkas jälle jamama. Ja kui neile helistada üritad, siis kas nr on kinni või ei võeta vastu. PERSSE!!! Kõige vajalikumal hetkel ikka peab ühendus jamama hakkama. Aga see ei saa enam nii kesta.

Aga jah. Selle matemaatikaga on ikka üks igavene jama.
Ja katsugu inimesed veel öelda, et sa oled tark, kuna õpid matemaatikat. See veel ei näita tarkust. See lause lihtsalt ajab mu veel rohkem vihale. Hullem kui hiina keel.

Naljakad juhtumid

Nende peale võiks öelda, et olgu ma tänatud, et selliseid asju endal ei ole juhtunud :P

1. Seisin ühel pärastlõunal pangas järjekorras ja mu väike tütar jooksis sealsamas amokki. Lõpuks sain ta teiste järjekorras seisvate inimeste hukkamõistvate pilkude all käistpidi kinni ja teatasin talle, et kui ta otsekohe huligaanitsemist ei lõpeta, siis ma karistan teda. Mu suureks kohkumuseks vaatas tütar mulle kindlalt silma sisse ja ütles niisama ähvardaval toonil: "Kui sa mind kohe lahti ei lase, siis ma räägin vanaemale, et nägin sind eile õhtul issi nokut musitamas!" Sellele paljastusele järgnes kurdistav vaikus. Isegi teller lõpetas töö. Ma kogusin kokku viimase väärikuseraasu ning kõndisin tütart järele vedades pangast välja. Viimane, mis ma ukse sulgudes kuulsin, oli rõkkav naer.

2. See juhtus päev enne mu 18. sünnipäeva. Ma olin üksi kodus, kuna vanemad olid läinud välja, ning ma kutsusin sõbranna enda juurde romantilist õhtut veetma. Me lesisime pärast seksi alasti voodis, kui telefon alumisel korrusel helises. Ma tegin sõbrannale ettepaneku võtta ta kukile ning temaga koos alla minna. Kuna meil oli kiire, et hakanud me end riidesse panema. Alla jõudnud, läksid tuled äkki põlema ning suur rahvahulk hõikas: "Üllatus!!!" Seal seisis kogu perekond - tädid, onud, vanavanemad, tädide ja onude lapsed ning sõbrad. Me olime kõik shokis. Sealtpeale ei ole meie peres enam ühtegi üllatuspidu korraldatud.

3. Üks viimase aja naljakamaid pealt nähtud juhtumeid toimus poes. Üks külastaja oli ladunud letile terve mäe kaupu, neist ühel aga puudus hinnalipik. Võite kujutada ette ta hämmeldust, kui kassiir karjus üle kogu poe: "Öelge mulle supersuure Tampaxi hind." Ja otsekui sellest ei oleks veel küllalt, ei kuulnud müüja kaupluse teises otsas hästi, mis talle öeldi, ning arvas, et küsimus puudutas knopkasid (ingl. k. thumbtack)ning hõikas asjalikul toonil vastu: "Millised need on, kas pöidlaga sisse surutavad või läheb nende sisse saamiseks haamrit vaja?".

Mälestused

Hakkasin mõtlema, et tegelikult vahet ei ole ju, kui teatakse juba, siis mis teha. Kui julged teha, siis julge ka tunnistada, pealegi me väga edevad inimesed ju...

Ma saan homme oma arvuti :D

Kaua veel

Alati on ootamine jube, siis on aega tuulutada tube,
aga ajukambris ikka vaikus, silmalaugudele langeb murevaiku.
Homme hommikul vist poole kuue paiku, lähen külastama uusi
pühapaiku,
aga hingekambris ikka vaikus, silmalaugudele langeb unevaiku.

Läbi une aga ikka küsime, kui kaua veel me lahus püsime, kui kaua veel,
kui kaua, kui kaua veel me lahus püsime, kui kaua veel me lahus püsime, kui kaua veel.

Alati on lahkumine jube, siis on aega tuulutada tube,
aga ajukambris ikka vaikus, silmalaugudele lengeb valuvaiku.

Läbi une aga ikka küsime, kui kaua veel me lahus püsime, kui kaua
veel, kui kaua,
kui kaua veel me lahus püsime, kui kaua veel me lahus püsime,
kui kaua veel.
Me unes küsime.
Kui kaua.
Kui kaua veel me lahus püsime, kui kaua veel me lahus püsime, kui
kaua veel.
Kui kaua veel.

Mind kummitab see lugu. Huvitav on see, et kui kaua kuulata Urmas Alendrit, siis hakkab ta lausa ajapikku meeldima :)

kuku, kus oled sa?

Avastasin et meie kallist saiamehikesest pole juba ammu midagi kuulda olnud. Ei tea, kas aastavahetus mõjus nii rängalt, et on nüüd kaotanud võime kirjutada või parandab siiamaani haavu või siis on viinaravil kuskil. Igatahes loodame, et saiamehike on ikka elus ning ehk kirjutab meile oma suurepärastest seiklustest, mis tal paari nädala jooksul olnud on.

its all...

Ma ei saa aru, mis nagu juhtunud on. Mind on haaranud vastupandamatu tung õppida ja kui kaalutleda viimase päeva sündmusi, siis peaks vist kuskilt abi minema otsima. Kui tihti palub üliõpilane õppejõudu, et palun pange mulle f, ma tahan järgi teha. Samas kui eksamil tuleb just see tõestus, mille ma vahele jätsin, siis jah ajab ikka marru küll, eriti veel kui teed ülesanded enam vähem maksimumi peale ära, aga näruse tõestuse mitte tegemise eest üle d ei ole võimalik saada- selline asi kohe üldse ei lähe. Ent ma ei saa aru, miks ma rahul ei ole, sest tegelikult peaksin olema, sest tänu sellele pean veel ühe eksami tegema. Mul on tunne, et ma vist see aasta jäängi eksameid tegema, sest ma ei ole mitte kui millegagi rahul.
Ahjah elukaaslane ka naerab mu üle või vähemalt üks õhtu ta naeris ikka päris kõvasti. Nimelt ma jäin nii sügavalt magama, et üles tõustes ei jaganud üldse matsu välja ning õde saatis veel sõnumi ka, et millal mul vaba on koolist ning kuna ma ühe korraga ei suutnud oma vaheaega kirja panna, siis pidin õele saatma kolm sõnumit-vot sellist nalja ikka ei ole tükk aega olnud. Inimene uimerdab lihtsalt ringi ja ajab täiesti seosetut juttu-selle nimeks vist võiks panna õppimise üledoos. Minnes tagasi õppimise juurde, siis mulle tundub, et absoluutselt kõik õpivad ja pingutavad ning kõik on nii vaikseks jäänud. Enda puhul märkasin, et ma ei ole isegi ct tantsimas enam käinud vähemalt kaks kuud vist, hämmastav lausa...aga jah igaüks oma saatuse sepp ja oma õnne valaja

Raske meenutada

Avastasin eile, olles sünnipäeva peol, et ma ei mäletagi, mida mina tegin, kui 18 sain. Hakkasin järjest tagasi mõtlema ning mitte ei meenunud. Huvitav, kas see on seoses vanadusega või ei toimunub see päev tõesti midagi erakordset. Seega küsimus oleks, kas Te mäletate, mis te tegite kui täisealiseks saite.

Aga siiski peaks mainima, et veider oli vaadata 17 aastaseid tüdrukuid-kohati nii naiivsed ja kohati mitte-oh aegu ammuseid...