(y)

Nonii, mulle anti range käsk siia midagi kirjutada :D
Selle võtsingi ette selle töö. Niisiis teeme jutu lihtsustamiseks loetelu:
1. Terjuska arvab, et ma kodus koguaeg õpin. Tal on see järeldus tulnud vb sellest kuna ma pole enam msn-is nii palju. Aga tegelt on asi selles, et kui sa elad 2-toalises korteris, siis nii palju asju on vaja teha ja lihtsalt msn-is istumiseks ja jutustamiseks ei jää aega. Nt kui tulen koju siis vaja nõusid pesta, selleks et süüa teha..söögi tegemisele läheb aega...siis vb mingid kodused ül-ed vaja teha ja vahel ka telekast kindlaid saateid vaja vaadata..nii see aeg lihtsalt kaob. Aa koristada ka on palju :P
2. Mul juba pikka aega on tunne, et ma olen väsinud sellest kõigest. Matemaatika muutub vastikuks kui juba mõelda selle peale. Tekiks nagu mingi tõrge, et ei taha enam näha seda. Täna just Elise küsis tõenäosuse ül-te kohta ja siis oli eriti hästi tunda, et matemaatika ajab südame pahaks..kõrini. Oleks vaja mingi nädal aega ilma matemaatikata ja maj.jurata, nii et õppima ei peaks, siis vb tekib tahtmine .
3. Sellest tekkis mul kohe uus mõte, et võiks midagi koos teha, sest tegelikult me pole ju teinud..oleks vaja midagi sellist mis oleks lõõgastav ja maandaks pingeid.
4. Mu punapeedid kõrbesid ka ära, sest vesi sai potis otsa :D

Minu tööpäev

Algas siis tööpäev päris hästi ning kõik tavalised küsimused, ühed ja samad olid. Siis mingi enne kuut, tuleb viiendalt üks ütlema, et neil vett ei ole. Mõtlen ah noh eks torudes midagi lahti, kirjutan probleemi üles ning ütlen, et homme lahendatakse see. Läheb natukene aega mööda ning mulle teatatakse, et üheksas ja kaheksas ilma veeta, natukene veel läheb aega, ka seitsmes sama murega. Mõtlen, et krt küll mingi jama, järelikult mingi veeavarii. Helistan siis hooldusjuhile, kellele ma pean teatama igasugustest avariidest ja mis siis järgnes on lihtsalt uskumatu. Esiteks saan ma sõimata, et ma talle üldse helistasin, kuigi isegi töölaual on mul number olemas kohe suurelt, mille taga kirjutatud 24 tundi, teiseks tuletab ta mulle meelde tööülesandeid ning kas ma kontrollisin kõik korrused ennem läbi, kui talle helistasin jne...Vabandan siis ning ütlen, et lähen oma tööülesandeid täitma, seega jooksen kõik üheksa korrust läbi ning mõlemad korpused ning koputasin kokku 18 uksele ning küsisin 18 korda, kas teil vett on. Jõuan alla, teavitan sellest majajuhatajat ning räägin, mis olukord majas on, nii nagu minu kohustus on, vähemalt töölepingus oli nii kirjas, sealt saan aga hea vastuse: see on sinu tööülesanne ning pean hakkama saama ja lõpuks öeldakse jumalast suvaliselt, et jah, ei oska mingit nõu anda ja soovitakse head õhtut. Mina aga teen suured silmad ja mõtlen, et mida kuradit ma siis teen, läheb mõnda aega mööda ning hooldusjuht helistab, rääkides, et meie vahelistest vestlustest ei ole mõtet majajuhatajale ette kanda ning väga halval toonil ütleb, et eks ma siis uurin, minul aga väga sitt tunne, sest koheldakse nagu viimast tobukest. Järgneb mingi pooleteist tunnine vaikus, ma istun lihtsalt teadmatuses, selle aja sees jõuan juba mingile 50 telefoni kõnele vastata ja seletada miks vett ei ole majas ning tagatipuks tuleb mult sama asja küsima ka mingi 50 inimest. Ja põhilised küsimused, mis viga on ja millal ära parandatakse, aga ma ikka väidan, et remondimeestele on helistatud ning probleemi üritatakse lahendada, endal juba suu vahutades. Lõpuks helises telefon ning haldusjuht helistab ja teatab, et töömehed ei tule ning alles homme tegutsetakse, läheb mingi aeg mööda tuleb remondimees ning vaatab asja üle, vastus: siin ei ole midagi viga, lihtsalt vett ei ole. Tulen siis lolli näoga laua juurde tagasi, helistab järgmine juht ja teatab, et jah Tartu Veevärgis jama, et vett ei ole täna õhtul, mul juba täiesti kopp ees asjast...kogun ennast ja teen siis sildid valmis ning ikka inimesed ei oska lugeda seda ning ikka pärivad-nii et kokku olen ma kuskil saja ringis juba täna vastanud küsimusele, miks vett ei ole ja kui aus olla, siis on mul kurk juba valus...TÄITSA P..... TÖÖPÄEV JA SEE EI OLE VEEL LÄBI :(

Aga teate ma avastasin, et inimesi võib liigitada:
1. rahulikud-loevad teate läbi, muigavad ning lähevad edasi
2.blondiinid-issand jumal, mida ma nüüd teen, ma ei saagi pesema minna ja asju teha, issand
3.ülbikud-loevad teate läbi ning tulevad küsima, et miks ma midagi ette ei võta, mille jaoks ma siin siis olen-nagu ma peaks minema Tartu Veevärk seda jura lahendama :S
4.vihased-misasja, ma maksan nii palju ning ikka mul ei ole vett, mida see peaks siis tähendama, niimoodi ei saa, see ei ole lihtsalt võimalik-üldjuhul elavad nad sinu peal ennast välja ja siis lähevad ära, aga sina tunned ennast väga kehvasti
5.mõnusad-loevad teate läbi ning küsivad, kas on uudiseid ning kui räägid neile loo ära, siis algul teevad õnnetu näo, aga siis kui lähevad ära, teevad rõõmsa näo pähe ning ütlevad, et teil on vist täna väga raske õhtu

Järgmist tööd tahan kontoris, sest ma ei talu enam inimestega suhtlemist ja mõelda millist palka ma saan, siis tuleb ikka väga suur masendust peale-teen nagu vabatahtlikku tööd siin, aga midagi paremat ka ei ole kuskil :(

Jutuke :(

Lühike jutuke öistest tegemistest ühikates: kaks tütarlast, jätame nimed mainimata, aga teadmiseks teile, et nad õpivad sama asja, mis meie, aga lihtsalt aasta taga, lähevad välja, kell on umbes kümne ringis õhtul. Läheb tunnike mööda, tulevad tagasi, aga koos noormeestega. Mõtlete kindlasti, et võib olla oma poisid, et mis siis ikka, ka mina mõtlesin nii, aga siis hakkasin ma jälgima, et kuidas käituti, kui lifti oodati ja nii edasi...peaks ütlema, et väga koomiline oli vaadata, sest nii ebamugavalt, kui neiud end tundsid, ei sooviks sellist tunnet isegi vihavaenlasele. Järgmine stseen oli selline, et mingi ühe ajal, läksid neiud jälle välja, aga hoopis teised riided ja hullusti lõhnastatud. Veider on see, et nad alati käivad kahekesi ning kui ma nüüd mõtlen, siis isegi koolimajas on nad alati kahekesi koos või noh üksteise läheduses...paneb lausa mõtlema. Tulevad siis tagasi kella nelja ajal keskealiste meestega või noh mehed olid sellised 30-nesed ülikondades. Mehed küsivad, et kas hostelisse saaks, aga kuna täna päeval tuli hostel juba täis, siis ei olnud neile kohta pakkuda. Lähevad siis ülesse, tüdrukud on silmnähtavalt väga purjus, üks isegi ei seisnud omal jalgel eriti. Kell hakkab lööma juba viiendat tundi uuest päevast, kui üks mees tuleb alla, ise väga rõõmus ja rahul-ma mõtlen, et veider, kuhu ta siis oma sõbra jättis-ragistan siis oma ajusid, aga mitte kui midagi. Kell näitab juba 5.30, kui alla tuleb teine mees ning tuleb minu juurde, ma juba mõtlen, et oh issand, no mis nüüd, ei viitsi enam tobedatele küsimustele vastata, tahan ju üksnes oma voodit-mees küsib, et kas sellist maja ma üleval peangi, mina selle vastu, et kuidas palun(mees oli samuti küllatki palju joonud). Ei osanud nagu midagi öelda selle peale, siis jõuab alla tütarlaps hommikumantlis ning hakkavad siis kahekesi siin kemplema otse minu nina all. Ma siis läksin taharuumi, et tahtnud nagu siin ka tolgendada, endal kurat hakkab imelik. Lõpuks viskab mees maha 500 kroonise ning jalutab lihtsalt minema, tütarlaps aga nutab ning võtab raha üles ning läheb üles....
Ausalt öeldes on see väga masendav, millega tänapäeval noored tütarlapsed tegelevad...Aga vähemalt ühte saan ma väita, et siin võib igav vahest olla, aga vahest on küll selline tunne, et vaataks filmi, sest kõik, mis toimub seal väljas, seal reaalsuses, see toimub ka siin, otse su silme all ja sa näed seda...see panev mõtlema

Turvamees-teil on kena pepu...palun, palun tahan mälestuseks

Oli ilus õhtu, kaks sõpra said kokku ja hakkasid rääkima, mida teha...mõeldi kaua, ent siis meenus, et naistele tasuta ct. Kõigest kaks tundi oli aega, polnud vaja muud teha, kui väike meik ja edasi. Tundus päris lihtne plaan, ent jäeti arvestamata, et fotod vaja ka veel teha...ja oh kus siis hakati kiirustama-suures möllus ei pandud algul tähelegi et ühel nina kollane...nii see õhtu veeres muudkui edasi. Lõpuks jõuti kluppi, mille ees käis olelusvõitlus -ct on kuulsaks saanud???-ja klubis....siin see raamat sulgeb kaane, üksnes pealkiri võib anda aimu...

Mis on armastus...appi ma olen nagu kirjanik :D

Love is not a thing to understand. Love is not a thing to feel. Love is not a thing to give and receive. Love is a thing only to become and eternally be...or is it wrong

Ardo sünnipäev!

Teate mis mul on praegu väga raske olla. Eile hommikul lõpetasin töö, magasin kolm tundi ja siis pidutsesin kella neljani täna ning nüüd olen jälle tööl. Kui eilset pidu kirjeldada märksõnadega, siis need oleks:Kristo-kes arvatavasti ei taha mind üldse enam näha, sest nii lolli juttu ei ole ikka minult tükk aega tulnud ja kui palju temaga sai koos naerdud; Enn-oh jah, tema on lihtsatl 1,7; Terje-kellega istusin mingi kaks korda Liivi ees olevatel pinkidel-raske oli, väga raske oli, kui saad midagi teada; Yvyan, kelle ma ära kaotasin, mingi hetk lõin temaga kokku, aga siis oli ta kadunud; Olli, kellega oli väga meeldiv vestelda ja kellel on 30 cm pikkune haav vasakul ja ka seda nägime; suurepärane piljardi mäng, milles pallist mööda löömine oli 70 kraadi ulatuses; kahtlane soome mees, keda sain päris korralikult jälgida, kui Ardo temaga rääkis ning kellega pärast tantsida oli imelik, sest ta tikkus kahtlaselt ligi; Nora-tema kohta ütleks lihtsalt, et oh issand; kojutulek üksi, mis oli ka päris naljakas, sest toomemäel oli politsei, kellega sai jutu puhutud natukene ja siis sai ka raekojaplatsis natukene istuda, sest kodutee tundus väga raske ja keeruline jne...

Aga praegu ma lihtsalt suren siia, sest reaalselt ei ole ma kaine veel, mitte veel...ja pea lõhub ka nii meeldivalt, et anna olla. Millegi pärast arvan, et siin tekstis on veel hullult palju kirjavigasid, aga praegu ei ole minust kontrollijat :))))