Olles juba praktiliselt üle kahe kuu Soomes, on paljud asjad selgemaks saanud ning võiks öelda, et on toimunud adaptsioon ümbritseva ning uue olukorra suhtes. Enamus aja võtab enda alla kool ning reaalselt kõik mu tegevused siin on seotud kooliga, sest ega kui aus olla, siis ei ole lihtne teha kahe aasta õpet ühe aastaga, vähemalt minu puhul on see natukene keeruline. Ja teades, et mõned mõtlevad, et ah mis see siis ära ei ole, siis jah nagu ma alati olen öelnud, et ma ei ole mingi geenius või isegi tark, siis võtab aega. Aga kooli süsteem hakkab juba selgeks saama. Iga semester on seitse nädalat ning kaheksandal nädalal sa teed iga päev eksameid ning kogu semestri vältel pead esitama kodutöid, tegema harjutusi-esitama neid jne… Seega reaalselt pead sa kogu aeg õppima, sest eksaminädalal sul ei jää lihtsalt aega, et õppida eksamiteks nii nagu Tartus. Siin ei anta enne eksamit mingeid vabasid päevasid, lihtsalt käid ühelt eksamilt teisele ja asi ants. Erinevus siin on ka see, et eksameid saad sa ühe õppeaasta jooksul mitu korda sooritada, kui tahad, ning parim tulemus läheb kirja, aga nagu ma ennist ütlesin, et eksamid ühel nädalal, siis võid teha nii palju kui tahad ning kuulates teise kursuse tudengeid, siis nii mõnigi on teinud nädalas kuus kuni seitse eksamit. Maksimaalne eksamite arv, mida sa nädalas teha saad, on 14. Seega nädal aega ning iga päev saab maksimaalselt teha kaks eksamit. Ega jah viie nädala pärast saan ka mina teha viis eksamit, kõik äripäevad saan eksami ruumis viibida - lucky me, loomulikult lootes, et esimese semestri eksamid sain tehtud. Mõnes mõttes on selline süsteem hea, sest sa õpid ja ei logele terve semestri lihtsalt loengutes nagu Tartus ning ei alusta õppimist alles enne eksamit, vaid töötad kogu aeg ja kui aus olla, siis ma olen ikka krt palju siin õppinud selle kahe kuu jooksul, aga teisest küljest võtab see ka päris läbi ning imelikul kombel on tekkinud vajadus alkoholi järele-saaks kasvõi üheks õhtuks ennast täiesti välja lülitada ja restardi teha. Hirmus ja vastik on mõelda, et detsembri lõpus olen hea õnne korral ära teinud juba 48 punkti uue süsteemi järgi.

Aga nüüd neegritest natukene. Nimelt mingi kahe nädala eest sain endale uue nime jälle. Vanad toanaabrid nimetasid mind terroristiks, aga nüüd olen ma cold blooded racist ja ma võin seekord südame rahuga öelda, et mul on jumalast kama kaks ning et ma olengi. Ega mida sa ikka teed, kui inimene ei saa aru, mida tähendab ei. Nii öelda afroameeriklased ei ole minu arust mingid erilised inimesed, kuigi nad ise tunnevad, et on, seega jah ei karda neid ning ei häbene öelda neile, et tõmba uttu. Samas on olemas ka väga toredaid ning normaalseid mustanahalisi, aga jah siiski enamus neist on minu arust vähe nupust nikastunud. Aga vähemalt siiamaani olen suutnud hoida nii öelda baastaseme suhtlust ikkagi, sest nad ju nii hirmsasti tahavad suhelda, et isegi kui neile halvasti ütled, siis mingi aja pärast on nad tagasi ning hakkab korduma jälle kõik. Võiks öelda, et keskkond, kus ma viibin, on mega naljakas ja ma tihti mõtlen, et kuhu ma sattunud olen ning kas ma olen ka juba nii koomiline teistele või mitte. Ja teate mis, ma nüüd alles mõistan väljendit: kuule neeger, ole vait, ära mölise. Ma oskan nüüd seda väljendit kasutada, sest nii mõnigi inimene Eestis on oma käitumise ja iseloomu poolest sarnane neegrile :D

Viimasel ajal olen üritanud rohkem aega iseendale pühendada ning mitte istuda arvuti taga, aga siiski tunnen, et varsti vist pean hakkama prillikandjaks, sest silmad ei seleta vahest ikka üldse ning kui vanasti võis öelda, et alkoholi tõttu, siis nüüd asjalood teised. Heaks vahelduseks oli aga kodus käimine ning ka Tartus-hea tunne tuli, ent ka samas võõrastav, sest imelikult kombel tundsin Tartus, et sinna ma enam ei kuulu. Naljakas on mõelda, et kõrvaltoas elavad nüüd poisid ning et ühe nimi on Siim, eriti veel teades, kuidas mul lood olid nende Siimudega-nad oli ju igal pool ning alati ma eksisin nende tuppa ära. Igatahes on mul tunne, et keskkond, kus ma olen, on mind vist liiga palju muutnud…