Kadedus

Ma ei tea, kas kadedus oleks õige sõna kirjeldamaks olukorda, kuhu olen jällegi sattunud enda teadmata. Kadedust oleme kõik kogenud oma elu jooksul ja isegi siis, kui me ei taha seda endale tunnistada. Inimene on juba selline loom, et üldjuhul tahab olla parim ning ihaldab kõike paremat ja head, mida endal ei ole-see on paratamatus ning selle vastu ei saa. Samas on inimestel ka oskus näidelda, varjamaks kadedust ja oma ihaldatavaid soove. Mõnel on see rohkem arenenud, mõnel jällegi vähem. Näitlemise juures on aga see oht, et mõnikord võib see läbi kukkuda ning siis saadakse teada nii öelda avalikult. Palju võib ju mõelda, aga kui vastavas situatsioonis tõelised tunded välja tulevad või mingi sündmuse valguses, siis on raske neid hiljem siluda ja lihvida.
Viimasel ajal olen küllaltki palju tunda saanud kadedust ja seda kallite inimeste poolt, kellelt ma ei oleks elu sees oodanud või ei uskunud, aga aeg teeb ju oma töö. Samas on antud olukord ka kergelt meelitav, sest ma ei ole nagu kunagi mõelnud, et ma olen kadestamist väärt. Ent jah, kui järgi mõelda, siis peab nentima, et kahe viimase aasta jooksul olen tõesti korduvalt reisidel käinud ning tohutult palju saavutanud ja ka saanud. Paraku aga inimesed ei mõista, et ega kõik reisid ja saavutused ei ole lihtsalt sülle kukkunud, vaid selle taga on raske töö ning igaüks võib saavutada ja viia täide oma soove, kui vaid näha vaeva ning elada. Inimesed, eelkõige noored, peaksid elama, küll maid ja mõisaid saab ka vanast peast kokku ajada. Siin kohal ei tasugi vist mainida, et kõige rohkem tekitab kadedust raha: see on see, mis võib viia suured armastajad lahku; rikkuda sõpruse; lõhestada perekonna jne…


Elu on ikka kummaline ja imelik :P