Minut mõtlemist

Ma pole siia sajandeid vist kirjutanud, aga täna tekkis tahtmine jälle tulla siia lehe peale ning oma mõtteid kirjeldada. Mis siis vahepeal juhtunud on? Vastus sellele oleks, et palju, lausa uskumatult palju ning ega kirja ei saakski kohe kõike vist panna, sest osad seigad on juba meelest läinud. Aga mis peamine on, et ma olen ära lõpetanud Tartu Ülikooli matemaatika eriala ning mõlgutan mõtteid juba magistratuuri peale. Samas ma ei tea, kuhu kandideerida, valida saab ju ainult kahe eriala vahel. Kas minna sinna, kus ma tean, et ma saan hakkama või valida tee, mida soovitab mu juhendaja? Kas valida ilmselgelt üle minu jõu käiv tee või valida tee, millest ma natukene juba tean ning olen kuulnud lugusid? Aega mul veel on natukene, aga otsus tuleb teha ja veel neljandaks juuliks.
Kuna mulle on alati meeldinud mõtiskleda inimsuhete ja tunnete üle, siis kui päris aus olla, siis ma ei tunne ennast enam ära, mis teeb mind kurvaks. Ma olen muutunud ning mitte just paremuse poole-pean oma lihtsuse üles otsima ning paigutama ennast rohkem teiste asemele. Kuigi tean, et võin leida tuhat vabandust ning arvatavasti rääkida musta valgeks, aga jah paratamatult pean tunnistama, et olen muutunud liiga kritiseerivaks ning norivaks. Aga vähemalt ma üritan ennast muuta ning täna toodi mind pilvede pealt alla ja ma olen uskumatult tänulik ühele inimesele. Inimsuhete kõige tähtsamaks osaks on tunnetamine minu arust ning enese paigutamine teiste kingadesse ning kaasatundmine, sest ei või kunagi ette teada, millal võib olla sina vaja lohutust ning mõistmist. Hämmastama paneb mind veel see, et kui lihtsalt lähevad inimesed kaasa ühtse mõtlemisega. Kui juba kaks inimest mõtlevad nii, siis on lihtne panna ka kolmas nii mõtlema ja ongi juba kolm. Eh võib olla selles peitubki massirahutuste iva! Aga jah vähemalt nüüd on mul aega tegelda enesega ning harida oma mõttelaadi ka teiste valdkondadega.
Üheks suurimaks muutuseks võib pidada ka seda, et ma olen nüüd kontorirotike, kes käib ilusti tööl ning istub oma kaheksa tundi laua taga ära ning siis kepsleb koju. Pole just teab kui suurem asi, aga ikkagi vähemalt midagi püsivat ning mitte nii konti murdvat kui eelmine töökoht. Raha on ju vaja! Puhkus ka juba helgib silme ees ning see aasta ma kohe ei jõua ära oodata oma puhkust. Nimelt siis lähen ma Itaaliasse. Vot sellised lood on....