Desert Flower

Tasakesi ja vaikselt liigume tähtede poole. Igalühel oma tee, vahel on tee peal kive, vahel mitte, vahel paistab päike, vahel on äikesetorm, ent liikumises oleme alati :P

Kas pole imelik, et sageli nii paljust häbeneme rääkida. Häbeneme asju, mis on elu ise. Miks? Küllap oleme elult juba oma õppetunnid saanud kunagise siiruse ja lihtsameelsuse eest. Ja nüüd...poeme vaikselt külmuse ja ükskõiksuse taha ning oleme teistsugused, sest kes meist ei tahaks õppida oma vigadest. Me ei ole enam need, kes me kunagi olime-aeg on muutnud meid, isegi kui me ei taha seda tunnistada. Siirad tunded on nii harv nähtus ja isegi kui arvad, et on tõesed, siis paraku võid avastada, et mingi osa oli ikka võltsing...see on elu!